112
„Kuule külamees,“ ütles Andres naerdes, „sa oled meile küllalt ette luisanud, wannu nüüd hääga alla. Meil on kered täis, meie ei wiitsi sind tapma hakata.“
Meestel näis tõe poolest wähe himu olewat, Gabrieli kallale kippuda. Üks ainuke oli tõeste wihane. Sakslane ei suutnud kurja matsu unustada, mis ta Gabrieli käest saanud. Ta oli pool küljeli tõusnud ja sihtis nüüd püstoliga Gabrieli pääle. Agnes üksi oli seda tähele pannud. Kaks pauku raksusiwad korraga. Sakslane keerles kaks korda iseenese ümber ja jäi siis ilma liikumata kummuli lamama. Ta oli surnud. Agnese käest kukkus suitsew püstol maha. Neiu kahwatas näost ära, tuikus ja oleks maha kukkunud, poleks mitte Gabriel kohe käe ta ümber pannud.
„Agnes!“ kisendas Gabriel meeletult.
„Jumalaga, Gabriel!“ sosistas Agnes, kuna hale naeratus ta kahwatu näo üle libises. Siis kadus ta mälestus. Gabriel pani eluta keha õrnalt maha ja langes, kõiki hädaohtu unustades, tema kõrwal põlwili. Agnese pahema õla kohast sirises weri läbi riide. Saksa kuul, mis Gabrieli pidi trehwama, oli eksiteel säält sisse tunginud. Ilma wiibimata arutas Gabriel mõõga otsaga Agnese kuue ja särgi lahti, lõikas tinakuuli, mis õla kondi pääle põrgates lömaks oli läinud, haawa seest wälja ja sidus haawa särgi tükiga kinni. Kohmetult seisiwad mehed ümberringi. Nad aimasiwad rasket õnnetust, tundsiwad kentsakat kaastundmust sõjast toorestatud südametes
