124
nud. Ümberpöörmine oli raske, aga Gabriel sai enesest wõitu.
„Ära pahanda, Ivo,“ ütles ta wagusalt. „Meie oleme ju koos üles kaswanud, mikspärast peaksime meie siis teineteist igaweste torkima ja kiusama? Mina ei ole sinu ega su wenna wastu ialgi wiha kandnud; kui häkilise meelega wahel eksisin, siis olen selle eest küllalt walu kannatanud. Mis asi keelab meid ära leppida ja edespidi hääd sõprust pidada? Mõtle, sa oled minust õnnelikum ja praegu palju kangem; õnnelikkude ja kangete kohus on armu ja heldust näidata.“
„Ma tean ise paremine, mis mu kohus on,“ urises Ivo. „Pole sul waja mind õpetada. Minu esimene kohus on, kardetawat kelmi kahjutaks teha. Sina oled Wene hulguse poeg ja putkasid minu isa majast otsekohe Wene maale. Kes ütleb mulle, et sa nüüd Wene salakuulaja ei ole?“
„Ei, Ivo, mina ei ole salakuulaja,“ ütles Gabriel kurwa tõsidusega.
„See juhtus wist üsna kogemata, et Wenelased Kuimetsa kallale kippusiwad, kuna sina parajaste sääl olid?“
„Mina tulin hoopis teisest küljest, ma ei wõinud Paide Wenelaste nõuust midagi teada.“
„Wäga imelik kokkujuhtumine!“ pilkas Ivo. „Mis sul siis Kuimetsas otsimist oli?“
„Ei midagi. Ma läksin laagrist mööda ja mõisameeste päälik ise kutsus mind sisse.“
