128
„Mõtle: sinu surm on minu surm,“ sosistas Agnes talle kõrwa sisse. „Alanda ennast minu pärast!“
„Sa tahad seda?“ sosistas Gabriel kurwalt wastu.
Siis ajas ta keha sirgeks, wiskas mõõga Ivo jalgade ette ja ütles tumedalt: „Nüüd tee minuga, mis tahad!“
Ühe silmapilguga oliwad ta käed selja taha nööritud. Weel korra sai ta haleda naeratusega Agnese poole pääd nikutada, siis tõmbasiwad mehed ta telgist wälja. Agnes langes jõuetult asemele tagasi…
Laagri elus sündisiwad sest saadik mõned muudatused. Oli Ivo Schenkenberg seni suure kiirusega Tallinna poole tagasi rutanud, siis tegi ta nüüd, nagu soowiks ta Jägala jõe ääres põliselt paigale jääda. Oma telgi ümber keelas ta kõik käratsemise ära ja telgi sisse ei lasknud ta kedagi pääle targa naesterahwa, kes laagris arsti aset täitis ja keda selle kõrwal ka pisut nõiamooriks peeti. See wanamoor walwas ööd ja päewad Agnese woodi juures ja tema hoolitsemise ning rohitsemise tõttu paranes haaw kiireste. Kuna haige uinus, käis Ivo teda sagedaste waatamas. Kaua silmitses ta siis Agnese nägu, sosistas wanamooriga seda ja teist ja läks kikiwarbul wälja, niipea kui haige rahutuse märkisid awaldama hakkas. Oli Agnes erk, siis tegi wanamoor temaga juttu ja mõistis juttu kawalal wiisil ikka Ivo pääle käänata, teda sõnadega taewasse tõstes, temale igast asjast kiitust otsides; küsis aga Agnes Gabrieli järele, siis ei leidnud eideke küllalt sõnu „isamaa äraandjat ja wiletsat salakuulajat“ laites. Agnes
