130
„Kannatage weel, Ivo Schenkenberg!“ palus Agnes. „Ärge andke teda kohtu alla, enne kui õiged tunnistajad paigal on. Minu isa üksi wõib teda õigusega süüdlaseks ehk süütaks tunnistada. Tema ei saa ialgi kannatama, et inimesele, kes tema ainsa lapse elu päästnud, ülekohut tehtakse.“
„Tunnistajaid Kuimetsast on muidugi waja, ja see oleks wäga soowitaw, et rüütel von Mönnikhusen ise tunnistajana äraandja wastu wälja astuks,“ ütles Ivo mahedaste. „Kuid siis peaksime paraku Teid, armuline preili, kuni kohtuasja lõpetuseni wangis pidama.“
„Mikspärast?“ küsis Agnes kohkudes.
„Teie wõiksite oma silmadega iga tunnistajat eksitada, preili von Mönnikhusen.“
„Kuda nii?“
„Missugune mees suudaks jah ütelda, kui Teie ei ütlete? Kas Teie oma wõimust nii wähe tunnete, kena nõid? Mina nägin Teid mõne päewa eest esimest korda eluajal ja olen selle lühikese ajaga teiseks inimeseks muutunud. Tänini arwasin ma oma kallist kasuwenda pahuraks, õõlkawalaks, walelikuks inimeseks, aga Teie silma waadates olen ma peaaegu walmis uskuma, et ta inglitest puhtam on.“
Ivo meelitus mõjus kentsakalt Agnese pääle; tal oli tundmus, kui oleks kihwtise ussi susin ta kõrwu puutunud; külm wärin käis ta kehast läbi, ta südames sosistas salahääl: waata ette!
