Lehekülg:Würst Gabriel 1893.djvu/137

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

137

Silmapilgu oli Gabriel tõeste kahewahel; nagu teraw mõõk sähwis kuri mõte ta hingest läbi: oli walu ja õnnetus Agnese meelt seganud, wõi oli ta tõeste — ei, see ei wõinud olla; see oli täieste wõimata. Agnes truuduseta, Agnes — Ivo Schenkenbergi armuke? Naeru wäärt! Gabriel pahandas iseenese pääle. Kuda wõis nii inetu kahtlus ühe silmapilgugi tema mõttes aset leida? Kas ta Ivod kui õõlat waletajat weel küllalt ei tundnud? Ivo tahtis teda ainult piinata — see oli käega katsuda. Gabriel oli nüüd sessamas hingelises olekus, nagu Agnes hommikul, kuid kahju, Gabrielil oli weel wähem kawalust, weel wähem kannatust.

„Sa waletad, Ivo,“ ütles ta rahulise põlgtusega.

Oleks ta wähemast tigedaks saanud, häkilist wiha awaldanud! Tema rahuline, põlgaw hääl sütitas Ivo kahjurõõmust weidi suigutatud wiha uueste põlema.

„Walitse oma keelt!“ kähises ta hambaid kiristades.

„Weel üks sõna seletuseks, siis jään wait,“ ütles Gabriel külmalt. „Mulle näitab, nagu oleksid sina sest saadik, kui mina ennast tõrkumata siduda lasksin, minust walearwamise pähe wõtnud. Sa arwad wahest, et mina sind kardan: See on eksitus. Ma ei kartnud sind sel korral ega karda sind praegugi. Ma tean, et sa minuga kõik imed ära wõid teha; sa wõid mu keele suust lõigata, mu silmad wälja torgata, wõid mind elusalt keeta ja küpsetada, aga ialgi ära looda, et mina sind enese pärast paluma hakkan wõi — sinu sõnade sisse usun. Soo,