Lehekülg:Würst Gabriel 1893.djvu/139

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

139

„Maksin äraandjale palka; tema hukkamine jäägu saladuseks!“ kostis Ivo mõrudalt.

Christoph pööras wennale järsku selja ja läks ära. Mehed wabastasiwad Gabrieli käed ja jalad ahelatest, tõstsiwad eluta keha üles ja kandsiwad ta jõe kõrgele kaldale. Tumedaste läikis must weepeegel pimeda oru põhjas. Üks plauh! — ja wee woolud kohendasiwad endid kadunud keha üle.

„Kes käskis kasuwenna juurde kippuda!“ ümises Andres, kes meeste seas oli, kahetsedes. Teised kehitasiwad õlasid, wahtisiwad weel silmapilgu allapoole ja läksiwad siis laagrisse tagasi. Nende südamed oliwad rahul. Nende kohus oli täidetud.