142
„Teie usute kelmi lori?“ naeris Ivo põlgawalt. „Tema isa oli Wene harjakas, keda kahekümne aasta eest Tallinnas warguse pärast üles poodi.“
Jälle see umbusklik, jälkust awaldaw pilk! Ivo raputas ennast weidi ja kõneles siis wähem hooplikul toonil edasi: „Tallinna poole ei wõi ta põgenenud olla, sest ta teab, mis teda siin ootab: äraandja palk, kole, piinlik surm. Ma usun küll, et ta esiotsa Tallinna poole püüdis. Wenelastel on kahtlemata nõuu Tallinna kallale kippuda ja selle inimese on nad salakuulajana ette saatnud; selleks on Gabriel otsekui loodud, sest ta tunneb linna lapsest saadik, mõistab kõik keeled ja on üleüldse kawal rebane. Et ta tee pääl minu kätte sattus, see oli meie isamaale wististe suureks õnneks; see näitab, et üks kõrgem käsi wana Tallinna üle walwab. Kahju, et mina ennast tema haleda wingumise läbi liigutada lasksin; nüüd on ta putkus ja wõib meile weel mõndagi tuska teha, kuid seda ei ole wähemast mitte karta, et ta Tallinnas oma nägu iganes julgeb näidata. Ühe asja pärast pean ma tema põgenemise üle otse rõõmustama: see kõlwatu on ju paraku minu kasuwend. Minu isa wannub praegu weel seda päewa, mil ta harjaka poja armu pärast oma majasse wõttis, aga mis parata? Ta on minuga koos üles kaswanud ja see oleks mulle waewa teinud, teda piinamisest purustatud liikmetega wõllas rippumas näha. Pääle Teie, preili Agnes, ei julge ma seda meele nõrkust kellegile tunnistada, muidu arwatakse, et ma teda meelega põgeneda lasin.“
