145
kiskuda, nii pea kui laiale pillatud mõisamehed jälle koos on. Awaldas keegi imestust, et Hans Risbiter, kes kaksteistkümmend Wenelast ära tapnud, ise ilma wähema kriimustuseta oli pääsenud, siis tõmbas Hans õlad kõrgesse ja andis märku, et tema wehklemise kunstis kaunis kõrge pulga pääle olla jõudnud. Ivo kirjuwatilisi sõjamehi, kes ju enamiste endised talupojad ja pärisorjad oliwad, nähes kräsutas junker Hans nina ja ütles põlgawalt: „Ma tahan Matsi nime kanda, kui need lurjused Wenelasi silmaga on näinud.“
„Mitte ainult näinud, waid ka wõitnud,“ õiendas bürgermeister Sandstede.
„Kenad wõitjad!“ pilkas Risbiter. „Andke mulle kümme tubli mõisameest ja ma kihutan kõik selle kodukoonlaste karja üle pää kaela merde.“
„Ärge seda tehke, junker Risbiter,“ ütles Sandstede peenikeselt naeratades. „Sest oleks kahju, sest need kodukoonlased on praegu meie paremad sõjamehed.“
„Näha, et Teie sõjamees ei ole, herra bürgermeister, sest muidu ei raatsiks Teie seda auunime nii lahke käega raisata.“
„Sõjamees wõi mitte, aga seda ma näen siisgi, et need mehed wõidurikkalt ja rohke saagiga tagasi on tulnud, kuna wahwad mõisamehed omalt maalt põgenedes ja tühja kätega meie juurest warju otsima tulewad.“
„Ohoo, kas tahate meid torgata?!“
