152
„Wõin küll, aga ma jookseksin ka jala hää meelega sinu kaasa,“ ütles Agnes rõõmsaste. „Usu mind, isa, ma olen osawaks jalakäijaks saanud ja pika tee ära käinud.“
„Preili von Mönnikhusenile ei sünni jala käia,“ tähendas wana rüütel kõrgilt.
„Risbiteri pruudile ammugi mitte,“ lisas junker Hans kähku juurde. Ta kargas sedamaid sadulasse ja hoidis wiisakalt kummardades käe alla, et Agnes sadulasse wõiks astuda. Agnes oli silmapilgu kahewahel, aga siis sai ta hää süda paha meele üle wõitu. Risbiteri wiisakus liigutas teda. Ta pakkus junkrile kätt, mille see auupaklikult oma huulte külge surus.
„Weel üks silmapilk!“ ütles Agnes. Ta pööras ennast Christophi poole, kes sõnalausumata päält waatas. „Ma palun Teid wiimast korda tõeliselt ütelda, kuhu minu waene reisiseltsiline on jäänud. Teid usun ma enam kui Teie wenda.“
„Minul ei ole wenna sõnadele midagi juurde lisada,“ kostis Christoph külmalt.
„Ma wannutan Teid, rääkige tõtt!“
Christoph kehitas waikselt õlasid.
„Siis ei ole mul siin enam midagi tegemist,“ õhkas Agnes kurwalt ja laskis ennast junker Hansust sadulasse aidata; Hans ise wõttis ühe sulase hobuse. Terwe seltskond ratsutas pikkamisi laagrist
