163
mehe kaitse alla saad. Ma ei usu, et ta sind enam armastab, kui mina, aga wististe jõuab ta sind paremine wõõra wägiwalla ja sinu enese edewuse eest kaitsta, kui mina seda paraku teha wõisin.“
Wana rüütel pani liigutuses käe tütri kaela ümber ja andis ta walge otsaesisele suud. Seda enesele hääks eesmärguks arwates, walmistas ka junker Hans ennast teist korda pruudi magusa suu pääle tormi jooksma, aga Agnes libises tema nõuu märgates isa käte wahelt wälja ja tõttas trepist üles.
Järgmine päew oli pulmade ettewalmistuse päew. Wanaaegsel wiisil ja wanaaegse toredusega pidiwad pulmad peetud saama — see oli Mönnikhuseni kõikumata tahtmine. Piduliste arw oli linnas weel palju suurem, kui Kuimetsas, sest linn kubises mõisnikkudest. Waewalt suutis linna suur gildemaja kõiki kutsutud wõõraid mahutada. Rüütlid, nende naesterahwad ja hobused oliwad toredaste ehitud, olgu küll, et ehted enamiste põlatud kodanikkude käest laenatud oliwad. Waesuse tundmus ei seganud kellegi pidurõõmu: kuulus Liiwi kergemeel ajas wiimast korda õisi. Wiin ja õlut peletasiwad mured kaugele, mehed hooplesiwad ja trallitasiwad, naesed peksiwad keelt ja heitsiwad wõrkusid wälja, nagu kõige sügawama rahu ajal. Kõigist pulmalistest ei wõtnud üks ainuke üleüldisest pidurõõmust nähtawat osa, ja see oli — pruut ise. Agnes oli tuim ja tumm, ta näo karw lumiwalge, peaaegu läbipaistew, jooned otsekui kiwiks tardunud, huulte ümber seisis muutmata naeratus, nagu seda
