165
Risbiteri „jah“ läbi kiriku. Kirikherra pööras ennast Agnese poole: „Ja nõnda küsin ma ka sinult, pruut, kas sinu südame nõuu on, et sina tahad oma peigmeest Hans von Risbiteri omaks abikaasaks wõtta ja temaga elada ja kannatada kõik, mis Jumal sinu pääle paneb, hääd ja kurja, rõõmu ja wiletsust, rikkust ja waesust, ega taha ennast temast ära lahutada, enne kui Jumal ise teid lahutab surma läbi. On sul nüüd see meel ja nõuu, siis ütle kõikide kuuldes selgeste— jah!“
Agnes ei wastanud kohe. Esimest korda tõstis ta silmi, esimest korda tungis walus, wärisew õhkamine ta piinatud rinnast. Ta tundis ennast Jumalast ja inimestest maha jäätud olewat, üksipäine wõõras maailmas. Nagu abi otsides waatas ta kirikherrast mööda rahwahulga pääle, kes kahel pool altari kõrwal seisis. Korraga jäi ta silm ühe koha pääl seisatama, esiotsa ehmatusest tardudes, siis ärarääkimata rõõmust läikides.
Sääl seisis Gabriel — nagu Kissi poeg pää osa kõigist kõrgem, õõnsate paledega, hauku wajunud mustade silmadega, nägu kahwatu kui surnul, jooned kibedast tundmusest wiltu kisutud; see ei olnud endine uhke, kangekaelne ja lustilik Gabriel, waid silmanähtawalt kurjast saatusest kiusatud inimene, haigusest wälja kurnatud ja hingewalust waewatud, aga siisgi elus, kahtlemata elus!
„Ei, ja tuhatkorda ei!“ tuli hääl walju karja-
