171
„Kes meesterahwa juures selle pääle waatab?“ noomis Agnes auuliselt. „Aga eks ta muidu ole sinu meelest tubli mees, auus, helde, julge ja põhjatu rikas?“
„Heldene ajuke!“ hüüdis tüdruk kitsikuses, „ega mina junkri herrad küll ei tunne, aga tema enese inimesed räägiwad, et —“
„Mis nad räägiwad?“
„Et junkri herra ei pea mitte hää inimene olema.“
„Ühe sõnaga, sa ei tahaks teda omaks meheks wõtta?“
Tüdruk raputas punastades pääd.
„Noh, waata!“ ütles Agnes naeratades. „Kui sinagi teda ei taha, kuda peaksin siis mina teda tahtma? Soo, nüüd mine too mulle juukste tarbeks aeast kõige ilusam roosi õis, aga ära kellegile ütle, et ma woodist tõusnud olen. Ma tahan üksi olla.“
Kui roos toodud ja pähe pistetud oli, saatis Agnes tüdruku minema, keeras ukse lukku, tõukas akna lahti ja piilus eesriide wahelt wälja. Kamber oli teise korra pääl ja aknast ulatas pilk üle õue ja ainsa kitsa uulitsa, mis õue pääle wiis. Uulits ja õue oliwad inimestest tühjad.
Mikspärast igatses Agnes nii wäga üksi olla? Oli tal midagi wõõra silma eest warjata? Jah, tal
