2.
Gabriel pistis mõõga jälle kepi sisse, astus maantee pääle wälja ja sammus mõttes Tallinna poole. Mõnesaja sammu pärast jäi ta seisatama ja waatas tagasi. „Naljakas lugu!“ ümises ta pääd raputades iseenese ette. „Ma ei saa aru, mis see on, aga üks asi takistab mu sammu, mul on tina taldade all, ma ei taha edasi minna. See wana habemik ütles, et tema wäraw täna õhtuni minu ees lahti seisab. Mis nõidus oli selle sõna sees, et see mind ühtepuhku mõtlema paneb? Tahan ma mõisameheks hakata? Ei, mul on liig rohkeste põhjust neid wihata ja põlata. Agnes von Mönnikhusen… Seda nime olen ma tänini wihas pidanud ja nüüd… See oli ju üks Mönnikhusen, kes Koluwere lahingus talupojad ära wõitis ja minu wanaisa puu oksa lasi tõmmata. Üks Risbiter langes minu wanaisa käe läbi. Kui see selle junker Hansu isa oli, siis oleme temaga tasa. Rumal jõmpsikas, see junker Hans! Ma ei mõista, kuda Agnes von Mönnikhusen seda punaseharjalist poisikest… aga mis minul sellega asja? Mul on
