186
sinu järele tulla. Ilma sinuta ei maksa elu minu meelest midagi.“
„Wahest ei maksa aga elu ilma isata ja isamaata su meelest ka midagi?“ ütles Gabriel tehtud karedusega.
„Mis see tähendab?“
„Oled sa walmis, kui waja ja kui aeg käes on, ka Wene maale minu kaasa tulema? Mõtle, mina ise olen poolelt Wenelane!“
Agnes ei wiibinud silmapilkugi wastusega.
„Sinuga lähen ma igalepoole, olgu maailma otsani. Ja et sa ise pool Wenelane oled, siis ei wõi nad nii kurjad olla, kui neist räägitakse. Ma tahan katsuda tubliks würstiprouaks saada.“
„Selleks pead sa saama. Tsaar peab sõna. Seniks — kannatust ja waikust!“
„Ma kannatan ja waikin. Aga nüüd pean ma tuppa minema, sest ma olen haige, puruhaige.“
„Sina — haige?“
„Ma pean haige olema, muidu wiiakse mind sedamaid Risbiteriga teist korda laulatusele.“
„Noh, siis ole nii haige, kui jõud kannab, aga hoia ennast suremast!“
