189
oma kehalist ja waimulist wäärtust hoolega läbi katsunud ja sellele otsusele jõudnud, et Agnesel tema põlgamiseks mitte kõige wähemat põhjust ei olnud. Hans von Risbiter uskus kindlaste, et teist tema sugust meest ilma pääl ei ole. Oli tema kord waewaks wõtnud, kätt ühe neiu järele wälja sirutada, siis pidi see kui küps wili tema rüppe langema, muidu oleks kõik maailma asi pahurpidi läinud. Tema, Hans von Risbiter — põlatud kosilane, seltsimeeste pilkamise märklaud! Oli see iganes wõimalik? Mis selle Agnese arus oli, et ta tema, Hans von Risbiteri wastu nii lapsikul wiisil julges wallatu olla? Muud ei wõinud see tembutamine ju ometigi olla, kui tütarlapse wallatus. Kordagi ei tulnud junker Hansule seda mõtet pähe, et keegi teine meesterahwas ühegi tütarlapse silmas, liiategi siis weel uhke Agnese silmas, temast wõitu wõiks saada.
Wana Mönnikhusenile oli sarnane mõte küll tulnud, aga ta tõrjus seda wägise enesest eemale. Ta ei leidnud tuntud junkrite seast ühtgi, kelle pääle ta kahtlust oleks wõinud heita. Agnes oli kõikide wastu muutmata ühesugune. Wõi oli ta wahest nii kaugele eksinud, et keegi alamast soost meesterahwas — aga ei, seda hirmsat mõtet ei suutnud wana rüütel ialgi otsani korutada. Ehk küll muidu õiguse armastaja, wihkas ta siisgi oma waest õde, kes kaheteistkümne aasta eest „alatu mehe wõrku langenud,“ tänapäewani kui Mönnikhusenite suguwõsa suuremat teotajat, ei wõtnud ta nime ialgi suhu, kiristas hambaid, kui
