193
Selle läbirääkimise järeldus oli, et Risbiter teisel päewal Kuura maale oma mõisa pääle reisis. Agnest Jumalaga jättes tegi ta kawala, „rääkiwa“ näo, otsekui tahaks ta ütelda: „’Pole minu süü, et su südamele piina teen. Sa oled mind küllalt ärritanud, nüüd kahetse! Nüüd olen mina kass, sina — hiireke!“
Imelikul wiisil langes Risbiteri ärareisimine just selle ajajärguga kokku, mil rüütel Mönnikhusen oma salgaga uut sõjakäiku Wenelaste wastu walmistas; see näitas peaaegu, nagu ei oleks junker Hansul enam õiget himu, Wenelaste wastu wälja minna, kui oleks ta kangetest tegudest tüdinud; nii rääkisiwad wähemast tema waenlased ja neid oli mõisameeste ridades enam kui küllalt. Mönnikhusen laskis teda ilma kahetsuseta minna; ta oli rahul, et wähegi mahti sai sest inimesest, kelle ligiolemine temale poolelt murtud sõna ühtepuhku meelde tuletas.
Kui Risbiter oma trossiga ära oli sõitnud, ütles Mönnikhusen tütrile nukralt: „Kui kena oleks see olnud, kui teie üheskoos ja minu õnnistusega siit oleksite lahkunud!“
„Soowid sa siis nii wäga minust lahti saada?“ küsis Agnes kurwalt.
„Ma soowin kõige päält, et sina õnnelik oleksid.“
„Ma olen ju õnnelik küll. Minu õnn on, sinu juures olla, sind kallistada, sinu maja eest hoolt kanda.“
Mönnikhusen raputas pääd.
