195
tahetakse. Sa oled waga Luteruse õpetuses üles kaswatatud, keegi ei tohi sind sellest taganema sundida. Sa pead ainult jälle õppima Jumalat paluma, mida sa wist unustanud oled. Kui mina sõjast tagasi tulen ja sinust näen, et sa meelt oled parandanud, siis lõppeb asi selge rõõmuga.“
„Aga ma ei taha kloostris elada!“ hüüdis Agnes ägedalt. „Tädi Magdalena ei waata hää silmaga minu pääle, mul oli ikka salakartus tema eest. Mis kurja olen ma teinud, et sa mind enesest ära lükkad? Ma jooksen salaja kloostrist ära ja tulen su järele.“
„Kloostril on kõrged müürid,“ naeratas Mönnikhusen. „Üks ainuke abinõuu wõib sind säält päästa.“
„Missugune? Räägi, pai isa! Ma tahan kõik täita, kui sa mind aga enesest ära ei tõuka.“
„Siis läkitame käskjala Risbiteri järele ja kutsume ta tagasi.“
Ärrituse läige kustus Agnese silmist. Ta laskis pää kui närtsinult longu ja ütles tasa: „Parem lähen kloostrisse.“
Paar päewa hiljemalt asus Agnes Pirita kloostrisse elama ja Kaspar von Mönnikhusen läks mõisameeste salgaga Tallinnast wälja.
Pirita klooster — jätis Katoliku ajast, mis Eesti maal aastal 1525 lõppes — oli sel ajal weel suur ja tore ehitus, rikas raha ja maade poolest, kuulus oma selleaegse abtessi suure wagaduse pärast.
