201
puhastada. Siisgi wõid sa oma nuhtlust weel kergitada, kui otsekohe ütled, kes see on, kes sind kurja teele on eksitanud.“
Naljakas mõte käis Agnese pääst läbi: „Tädi on naesterahwas — wahest waewab teda uudishimu?“ Ta jäi wait.
„Ütle mulle see ainus nimi,“ käis abtess pääle. „See oleks sinust esimene meeleparanduse märk; sellega kergitaksid sa oma waewa ja aitaksid ise kurja inimese mälestust omast südamest wälja juuristada.“
Ivo Schenkenbergi ja tema wanamoori kuju ilmus häkiste Agnese waimusilma ees. Kuda oliwad need Gabrieli tema ees laimata, süsimustaks määrida püüdnud! Tahtis wahest auuwääriline abtess „kurja mälestuse wäljajuuristamiseks“ sedasama abinõuu tarwitada? Abtess oli peaaegu wanamoori nägu — kes teab? Agnes wandus mõttes, armsama nime kellegile nimetada, kuni tema ise seks luba annab.
Abtess ootas ja wahtis tüki aega kulli silmaga oma ohwri otsa.
„Noh, kas ütled?“ küsis ta wiimaks üles keewa wihaga.
„Ei,“ kostis Agnes külmalt.
„Kasi mu silmist!“
Agnes läks ilma kahetsuseta.
„Oota, ma tahan sinust ei-ütlemise ära harjutada,“ ümises tädi, temale tigeda pilguga järele waadates.
Agnes oli neid sõnu weel kuulnud.
Sest saadik ei olnud Agnesel kloostris enam rahulist päewa. Tädi toimetas tema kallal „ei-ära-
