206
sõitsiwad esmalt pikkamisi, endid wõimalikult põlenud majade rusude warjus hoides, Wenelaste laagri poole, mis Lasna mäe all, praeguse Kadrintali kohal seisis. Paarisaja sammu maa pääl jäiwad nad seisma ja kuulatama. Laagris walitses sügaw waikus, kahest, kolmest kohast paistis telkide wahelt pool kustunud tulede kuma. Warane sula oli maapinna lumest puhtaks teinud, kange lõunatuul kihutas musti pilweid mööda taewast. Silmapilk oli häkilise pääletungimisele sünnis.
Ivost antud märgu pääle andsiwad kõik ratsanikud korraga hobustele kannuksid. Juba oliwad kõige esimesed madala mullawalli üle jõudnud, kui laagris kära tõusis. Wenelased kargasiwad asemelt üles, mõned wõtsiwad sõjariistad käsile ja hakkasiwad ratsanikkudele wastu, teised pistsiwad kohkunult jooksu, arwates, et terwe Saksa-Rootsi sõjawägi laagri kallale kipub. Ivo mehed oleksiwad oma esialgset ülesannet — mõnda Wenelast wangi wõtta ja nendega taganeda, enne kui teised kohmetusest toibunud — nüüd kergeste täita wõinud, aga tapmise ja riisumise himu sai nendest wõitu ja tegi neid liig julgeks. Nad tungisiwad laagris ikka edasi ja edasi ja üks osa hakkas juba maha jäätud telkisid tühendama. Korraga tõusis laagri tagumises otsas, Lasna mäe jalal, uus kära; selgeste kuuldi Wenelaste rõõmuhõiskamist: „Würst Sagorski, würst Sagorski!“
Gabriel oli oma salgaga lagedalt maalt tulles selsamal õhtul Tallinna alla jõudnud ja Lasna mäel olewas kiwimurrus laagrisse asunud. Öösel mäe alt
