217
ma tänase päewa wedelenud. Kas hobune ’pole weel warastatud?“
„Hobune on tallis ja saab puhta kaeraga toidetud. Tore täkk, seda peab ütlema. Kust sa selle said?“
„Mul on jõukad wanemad,“ kostis Gabriel lühidelt. Ta küsis weel seda ja teist ja käskis süüa walmistada, kus juures teine kullatükk kõrtsmiku pihku libises.
Tund aega pääle südaööd sai Harju wäraw üles tõmmatud ja Rootsi-Saksa sõjawägi läks sügawas waikuses wälja. Kui kõik wäljas oliwad ja wärawat jälle kinni hakati panema, tuli weel üksik Rootsi ratsamees teiste järele kihutades. Hädawaewalt pääsis ta weel langewa wärawa alt läbi.
Lumesadu oli lõppenud. Aeg ajalt heitis kuu lõhki kärisenud pilwete wahelt pilgu walgendawa maa pääle. Wene kantsis Tõnismäel oliwad tuled kustunud. Mullawalli pääl seisis üksik wahimees ja toetas ennast pool tukkudes pika püssi najale. Häkiste ajas ta keha sirgeks ja kuulatas. Linna poolt kostis segane müdin, üks must kogu liikus kiireste lähenedes walgendawa wälja pääl. Wahimees pani püssi palge ja hüüdis: „Kes sääl on?“
„Würst Sagorski!“ oli wastus.
„Ei usu. Pea kinni, muidu lasen!“
Enne kui wahimees ähwardust sai täide saata, oli ratsamees mullawallist üles kihutanud. Pauk raksus, ratsaniku pääst lendas Rootsi kübar maha. Järgmisel silmapilgul kiskus Gabriel kiiwri wahimehe pääst ja pani ta oma pähe; Rootsi sõjamehe kuue
