25
„Oh, selle pärast ei pruugi sa tema pääle armu heita,“ ütles Agnes naeratades.
„Ei, Agnes,“ tõotas Risbiter pühalikult ja tõusis püsti, „ma tahan temaga kannatada, sinu ja sinu isa pärast. Mis ütleks sinu isa, kui ma tema õepojale wiga teeksin? Täna ärritas ta mind tee pääl, nii et mul mõõk juba paljas oli, ma ei suutnud ennast enam walitseda ja tema wäetikese lugu oleks wist halwaks läinud, ’poleks mitte teised wahele tulnud.“
„Kas sa siis nii osaw wehkleja oled?“ küsis Agnes kaheldes.
„Mina olen Eesti maal kõige osawam wehkleja,“ kostis Risbiter alandlikult.
„Aga kuda sulle metsas see äpardus juhtus?“
„Missugune äpardus?“
„Et — et sul mõõka käes ei olnud, kui mina sinna tulin.“
„Ah, sa räägid sest häbemata talupojast?“
„Ta ütles ju, et ta waba mees on.“
„Ja sina usud seda? Oh, Agnes, ära seda usu! Ülepää ära usu midagi, mis sulle ette luisatakse. See talupoeg oli Wene salakuulaja, selle eest annan ma oma pää! Ma nägin seda tema näost ja tõukasin teda jalaga; sääljuures wiskasin kogemata jalaga mõõgatupe üles ja mõõk kukkus maha.“
„Aga kuda see tuli, et sa ise hobuse seljast maha kukkusid!“
„Kes sulle seda ütles?“
„Delwig ütles seda sinu enese kuuldes.“
