31
jalal jäksasiwad seista. Rüütliseisus näitas siin, et tema endisest suurest warandusest wähemast mõned läikiwad riismed järele oliwad jäänud.
Pärast lõunat, kuna mõisas õhtuseks sööma- ja joomapiduks laialisi ettewalmistusi tehti, ratsutasiwad kõik rüütlisugu meesterahwad pidulikult ehitud hobuste seljas laagrist wälja ja kogusiwad lageda wälja pääl ühe wana mõisniku ümber, kes neile kõne pidas ja seda järgmiste sõnadega lõpetas:
„Kõrged ja auulised rüütlisugu herrad ja junkrid! Meie armsa seltsimehe, wahwa Hans von Risbiteri ja tema pruudi, ilusa ja wiisaka preili Agnes von Mönnikhuseni auuks olete siia kokku tulnud; selle pärast palun Teid sõbralikult, et neid kristlikkusi pulmi ristiinimeste wiisil rahus ja rõõmus lõpetaksite. On kellegil teise wastu mõnda wana wiha wõi waenu, siis jäägu see siin paigus meelde tuletamata. Kes seda teha ja täita tahab, see tõstku kätt ja tõotagu sõna pidada.“
Kõik tõstsiwad käed üles ja tõutasiwad pulmas rahu pidada. Siis sõitsiwad nad trummide ja pasunatega, püssa paugutades ja mõõku kõlistades laagrisse tagasi, otsekui oleksiwad nad suure lahingu wõitnud. Kaks korda ratsutasiwad nad mõisa balkoni eest läbi, kus Agnes täies pruudi-ehtes teiste naesterahwaste keskel seisis ja ratsanikkude pääle waatas. Siis jaotasiwad kõik ratsanikud endid kahte salka, üks peigmehe, teine pruudi auuks, ja nooremad algasiwad mõisa õue pääl wõidumängu nüri odade ja plekist mõõkadega. Kõik sõjamehed ja sulased kogu-
