33
mulik, sest tänini oli ta ju kõiki armastanud, kellega ta koos elas: isa, ema, surnud wenda, sugulasi, oma hoidjaid, isa jahikoeri, tädi Mathilde walget kassi ja mitmetsugu sulgloomi. Junker Risbiter ei olnud näo poolest ilus, ei ka mitte üleliiga tark, aga isa ütles, et ta tubli noormees ja suure waranduse ainus pärija olla, kellele isa päälegi oma weriwaenlase wangiwõtmise eest suurt tänu wõlgu oli. Igapidi oli Risbiter wähemast niisama hää, kui keegi teine kosilane, miks ei pidanud Agnes teda meheks wastu wõtma? Pulmadega oleks Agnes hää meelega weel aega wiitnud, sest ta ei raatsinud isast lahkuda, aga isa oli ju pulmapäewa ette määranud ja mis isa ütles, see pidi tõrkumata täidetud saama. Wähemais asjus tegi wana Mönnikhusen hää meelega tütri tahtmist ja lasi ennast tema õrnast käest juhtida, aga meheleminemise asjus ei olnud Agnesele ialgi mõtet pähe tulnud, isa tahtmise wastu hakata.
Nüüd aga märkas Agnes korraga, et abieluks ometigi enam waja oli, kui isa tahtmist, ja ühtlasi tundis ta omas südames himu ärkawat, asja oma silmaga waadata, aega wiita, uurida. Ta aimas tumedaste, et ta Hans von Risbiteri ialgi ei wõinud armastada ega temaga koos elades õnnelik olla; weel enam, ta tundis, et Risbiter temale otse wastu meelt oli. Nagu kõik naesterahwad, nõnda weeretas ka Agnes oma südame põhjas kõik süü meesterahwa pääle. Ta ei uurinud neid tõelisi põhjusid, mis peigmeest tema meelest läilaks tegiwad, waid andis
