Lehekülg:Würst Gabriel 1893.djvu/37

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

37

„Abielus on neil küllalt aega teine teist ligemalt tundma õppida.“

„Aga kui nad kahekesi kokku ei sünni, mis siis?“

„Tüdruk, tüdruk, kust sa need imelikud mõtted wõtad?“ hüüdis wana rüütel pääd wangutades. „Niisugusid sõnu ’pole ma weel ühegi tütarlapse suust kuulnud. Kust sa seda tead, et teie kokku ei sünni? See on ju ometigi minu asi, sinule meest otsida, ja olen ma ühe leidnud, siis tähendab see, et teie wäga hästi kokku sünnite. Ära mõtle, et mina inimesi ei tunne.“

„Kas sa siis Risbiteri tõeste nii hästi tunned?“ küsis Agnes aralt, esimest korda isa sõnade kohta kahtlust tundes.

„Miks ma teda ei tunne? Tema isaga olime hääd sõbrad, tema ise elab juba kolm kuud minu silma all ja on selle ajaga tähtsa teo ära teinud. Ma olen temale kõige suuremat tänu wõlgu.“

„Aga mina ei ole temale mitte tänu wõlgu,“ pani Agnes julgeste wastu.

Wana rüütel sügas kitsikuses kõrwatagust. Korraga hüüdis ta rõõmsa näoga, nagu oleks ta mõne hää mõtte leidnud: „Tont wõtku mind, kui ma sest kõigest aru saan! Mis need jutud tähendawad? Mis sa tahtsid mulle ütelda?“

Kitsikuses olemise kord oli nüüd Agnese käes. Ta ei leidnud kohe wastust, waid lõi punastades silmad maha.

„Haha, ma hakkan aimama, miks sa oma kalli peigmehe pääle tusane oled,“ naeris Mönnikhusen.