4
heitis wäga rohkeste nalja ja naeris ise kõige waljemine oma nalja üle. Tema nägu oli selle parandamata kergemeele peegel, mis Liiwi orduriigi mõisnikkusi ja kodanikkusi hirmsa sõja hädasid unustama ja Wenelasi sagedaste imestama pani. Wana orduriik oli Wene löökide all ära lagunenud, lugemata hulk inimesi tapetud, mõisad ja külad ära hääwitatud, tulewiku taewas süsimusta kõuepilwetega kaetud — sest kõigest hoolimata elati kindlates linnades priskeste ja nii pea kui sõja kära pisut waikis, tuliwad ka mõisnikud linnadest lagedale maale tagasi ja pidasiwad pulmi ning pidusid, nagu oleks orduaja rõõmus ja mureta põli jälle kätte jõudnud. Nüüd alles tuli selgeste nähtawale, kui määratumad need warandused oliwad, mida Saksa mõisnikud 400 aasta jooksul maa pärisrahwa weriwaewa läbi kokku kogunud, nii et sõja äpardused ega pöörane priiskamine neid lõpetada ei suutnud.
Üleüldise kergemeele kõrwal oli aga punase pääga junkril rõõmuks weel iseäralikku põhjust. Tema mõisad oliwad küll maatasa tehtud, isa ja wennad sõjas langenud, ema pääst nõdraks läinud — mis sest? Tema ise oli ikka weel suure waranduse peremees ja päälegi ilusa Agnes von Mönnikhuseni, rikka ja uhke Kuimetsa pärisherra tütre peigmees. Täna oli reede ja pühapäewal pidiwad pulmad olema.
„Pange tähele, sõbrad,“ hõiskas lustilik noormees, „et mina omas pulmas kaineid nägusid ei salli. Kes päikese loojaminemise ajal oma nime weel selgeste mäletab, selle päälagi teeb minu kannu põh-
