44
Umbes kaks tundi wõis ta maganud olla, kui wali kära ja püssi paugud teda unest äratasiwad. Esiotsa arwas ta pulmalisi isikeskis tülitsewat, nagu see selleaegsetel pulmadel sagedaste juhtus, märkas aga warsi, et kära mitte mõisast, waid laagri platsilt tõusis. Mõisa aknate taga oliwad tuled kustunud, sääl walitses täieline waikus. Laagriplats oli aeast mõisahoone läbi lahutatud, sellepärast ei wõinud Gabriel näha, mis sääl sündis. Ta tõusis üles ja kuulatas. Kära kaswas ühtepuhku suuremaks, püssipaukude wahel oli nüüd ka raua kõlinat selgeste kuulda. Korraga tungis wali hädakisa Gabrieli kõrwu: „Põgenege, põgenege! Wenelased laagris!“
Nüüd oli asi selge. Wenelased Paides oliwad kudagi wiisi Kuimetsas peetawast pidust haisu saanud ja, mõisameeste joowastust kasuga tarwitades, öö ajal laagri kallale kippunud.
Gabriel oli kahewahel. Pidi ta wõitlusest osa wõtma wõi rahulikult ootama, kuda asi lõppeb? Asjal oli kummagil korral oma konks küljes. Kelle poole pidi ta hoidma? Mõisamehi põlgas ja wihkas ta südame põhjast, aga nende wastu ei wõinud ta sel korral ka mitte kätt tõsta, sest ta oli ju nende külaline. Jäi ta ootama, siis oli karta, et teda wägise wõitluse sisse kisutaks. Kõige parem nõuu oli — jalad kuklasse wõtta ja rahuga oma teed minna, kuna see weel wõimalik näis olewat. Siisgi ei põgenenud Gabriel mitte. Arusaamata tundmus sundis teda paigale jääma, ootama, walwama.
Mõisa aknate taga hakkasiwad tuled liikuma.
