47
ettewaatlikult maast üles ja küsis siis alles luba:
„Kas tohin Teid nüüd jälle kanda?“
Agnes nikutas tummalt pääd. Tal ei olnud enam õiget jõudu ja korraga ka mitte enam tahtmistgi, selle tugewa ja ühtlasi nii wiisaka mehe wastu tõrkuda. Magus joowastus tõusis talle pähe ja silmapilguks unustas ta kõik selle hirmja öö õnnetused ära. Kaua ei kestnud õnnelik unustus mitte, sest weel enne kui nad metsa jõudsiwad, hakkas punane kuma põgenejate teed walgustama ja tagasi waadates nägiwad nad, et mõis lausa tules seisis. Agnes karjatas ja rabeles enese Gabrieli käte wahelt maha.
„Edasi, edasi!“ maanitses Gabriel. „Wenelased wõiwad iga silmapilguga meie kannule jõuda.“
„Eks Teie näe, et mõis põleb!“ kogeles Agnes, otsekui ära nõiatud üksisilmi tule sisse wahtides.
Gabriel kehitas õlasid. Ta arwas neiu kahetsust kaduwa wara järele liiaks ja pomises kaunis kalgilt:
„Mis sääl parata? See on sõja õigus.“
„Aga minu waene isa, mis temast nüüd saab?“ kisendas Agnes meeleäraheitmisega.
Gabriel ei lausunud enam sõnagi.
Agnes pistis korraga kui meeletu põlewa mõisa poole jooksu. Paraku ei jõudnud ta kuigi kaugele, sest Gabrieli pikk ülikuub takistas ta jalgu. Mõne sammu pärast komistas ta ja kukkus maha. Kohe oli Gabriel jälle ta kõrwal.
