49
müüri mõisa taga sisse piirata ei tulnud neile meeldegi. Teie isa on tark sõjapäälik; ta nägi wist kohe ära, et wastupanemine sel korral asjata, pääsemise tee aga weel lahti oli, ja käskis ise kõiki põgeneda. Sarnatsel korral ei ole ju taganemine sõja seaduste järele mitte teotaw asi, waid mõistuse käsk. Wenelaste kätte ei ole wist palju rohkem langenud, kui mõned joobnud sõjamehed laagris — ja neist ei ole suurt kahju,“ lisas Gabriel mõttes juurde.
Imelik mõju oli Gabrieli rahulisel, asjalikul seletusel Agnese pääle. Ta tundis hirmu ning ahastust kaduwat ja jäi kindlaste uskuma, et isa eluga pääsenud.
„Kuhu poole wõib isa põgenenud olla?“ küsis ta elawalt.
„Küla’p ikka wist Tallinna poole,“ oli Gabrieli wastus.
„Oh, siis tõttame kohe ta järele!“
„Seda arwan minagi — tasa, ma kuulen müdinat. Heitkem maha!“
Nad heitsiwad kummuli maha ja jäiwad põnewalt kuulatama. Wälja kiwide pääl oli kapjade plaginat selgeste kuulda. Warsi tuli tulekahju segasel paistel mõisa poolt salk ratsamehi nähtawale. Nagu warjud kihutasiwad nad umbes saja sammu maa päält kuulajatest mööda. Agnese süda tuksus kuuldawalt. Ilma teadmata nihutas ta ennast Gabrieli ligemale.
„Need ei ole Wenelased,“ sosistas Gabriel. „Ma
