65
„Kas Teil nuga on?“ küsis Agnes.
„On küll, aga hoidke, et enese sõrmi ei lõika,“ ütles Gabriel ja andis läikiwa pistnua, mille pää hõbedast wäga kunstlikult nikerdatud ja kalli kiwidega ehitud oli, Agnese kätte; ta oleks küll leiwa ja liha lõikamise oma hooleks wõtnud, aga ei raatsinud; see oli liig kena waadata, kuda uhke rüütlipreili toitu walmistas.
„Oh, kui ilus see on!“ hüüdis Agnes nuga silmates. „Kust T’e selle saite?“
„Wana mälestus hää inimese käest,“ kostis Gabriel lühidelt. „Aga kes Teid nii osawaste leiba lõikama õpetas, preili Agnes?“
„Kas arwate, et mind kaheksateistkümne aasta wanaduseni mähkmetes on peetud?“ naeris Agnes. „Uskuge, minust saaks tubli kodaniku perenaene…“
„Mõisniku proua,“ parandas Gabriel.
„Kodaniku perenaene,“ kõneles Agnes edasi, ilma et ennast kunagi eksitada oleks lasknud, „sest ma olen oma isa juures kuus aastat majatallitust pidanud — sest saadik, kui minu ema suri.“
Wiimaste sõnade juures läksiwad Agnese läikiwad silmad häkiste tumedaks. Lühikese waikimise järele ütles ta jälle rõõmsamalt: „Teil ei ole õigust mõisnikkude tütardest nii wähe lugu pidada. Meie sugukonnas on ikka tublid perenaesed olnud. Üks minu tädidest — mul on wäga palju tädisid — on praegu Saksamaal lihtsa käsitöölise naene ja saab ühe ainsa ümmardaja abiga wäga hästi läbi.“
„Kuda see wõis sündida, et Teie tädi lihtsa käsitöölise naeseks sai?“ küsis Gabriel. „Selle maa sea-
