7
andja,“ kostis Delwig, kelle palge puna tõusma hakkas.
„Kes on walelik?“
„Esiteks on see walelik, kes tõtt ei salli, teiseks see, kes oma tulewa äiapapale ette luiskab, et ta tema weriwaenlase sõjameeste keskelt wälja kiskunud ja sääljuures tosina sõjamehi maha löönud, kolmandaks —“
„Kolmandaks tulgu kõik maailma nuhtlused sinu kaela!“[1] karjus Risbiter näost lõkendades ja kiskus mõõga wälja. Sedasama tegiwad teised, Delwig enese kaitsmiseks, Aderkas ja Gilsen riiu lahutamiseks.
„Tohoo!“ naljatas Aderkas, mõõka kaklejate wahele sirutades. „Kui nüüd juba päid lõhkuma hakkame, mis m’e siis pulmaõhtul peame tegema?“[2]
Lahutamine ei olnud raske, sest Delwig oli külmawereline ja Risbiter teadis wäga hästi, et wastane jõu ning osawuse poolest temast kangem oli. Mõõgad pisteti tuppe, aga seltsiliste hää tuju oli tükiks ajaks rikutud. Risbiter andis hobusele kannuksid ja kihutas tüki maad teistest ette. Tee käänas järsku metsa tuka sisse. Korraga nägi Risbiter umbes saja sammu ma pääl üksikut rändajat, kes teda silmates teelt kõrwale astus ja puude wahele ära kadus. Risbiter oli riiu otsimise tujus ja arwas õigusega, et üksik jalakäija, keda tema kui ratsanik üleliiga ei pruukinud karta, temale otse tuju parandamiseks käe alla
