80
ja isekeskis alati riius. Ivo ja Christoph sõimasiwad kasuwenda pea Wenelaseks, pea Taterlaseks, ja Gabriel andis neile rusikatega wastust. Mida wanemaks poisid saiwad, seda kangemaks kaswas wihawaen nende wahel. Ühel päewal, kui Gabriel 17 aastane oli, ei suutnud ta kasuwendade kiusu enam wälja kannatada. Ta andis kummagile wiimast korda mööda kõrwu, hüüdis: „Olen ma Wenelane, siis tahan ka seks jääda!“ — ja jooksis kasuisa majast pakku, otsekohe Wiljandi poole, sest ta oli kuulnud, et sääl üks würst Sagorski Wenelaste sõjapäälik oli. Siin kippus ta häbemata julgusega otsekohe würsti jutule, kes teda nähes tagasi põrkas ja hüüdis: „See on ju minu wend Gawrilo!“ „Gawrilo küll, aga mitte wend, waid wennapoeg,“ kostis poiss julgeste, rääkis oma eluloo üles ja andis põueoda, kuld sõrmukse ja kinni pitserdatud kirja würsti kätte. Würst luges kirja, tunnistas asju, jäi uskuma, wõttis Gabrieli enese juurde ja tegi temast tubli sõjamehe. Gabrielil oli nüüd hää põli, sest onu, kellel lapsi ei olnud, pidas teda kui oma last, lubas kõik wara temale pärandada, seadis ta täie ea sees ülemaks 1000 mehe üle ja andis talle woli teha, mis tahab. Gabriel tarwitas antud woli seks, et Sakslastele, Rootslastele ja Poolakatele wõimalikult rohkel mõõdul tuska tegi. Tema nimi sai Wenelaste seas warsi kuulsamaks, kui asi wäärt oli. Tsaar Iwan ise laskis ta enese ette kutsuda, kõneles temaga armulikult ja oleks temale wist ka teoga armu näidanud, poleks mitte Gabriel oma õnnetust isast juttu
