Lehekülg:Würst Gabriel 1893.djvu/91

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

91

meie järele. Wähemast pean ta puu külge kinni siduma, et ta paigast liikuda ei saaks. Õnneks wõtsin mõisast tüki köit kaasa.“

Gabriel surus Siimu, kes sugugi wastu ei pannud, rinnuli paksu männa wastu, tõmbas ta käed ümber tüwi, nööris nad teiselpool kokku ja mässis siis weel nööri mitmekordselt tüwi ja rööwli keha ümber.

„Ega t’e mind ometigi peksma ei hakka?“ küsis rööwel kahtlaselt.

„Hm!“ tegi Gabriel. „See on hää mõte, mida mulle weel pähe ei tulnudgi; näha on, et sa ise kõige paremine tead, mis sulle kõlbab. Tolmutaksin üsna hää meelega su patust turja, aga mis see kõik aitab? Sa oled ju ise näidanud, et peks sind ometegi ei paranda.“

„Aga kui t’e mind sedawiisi seotult siia maha jätate,“ nurises rööwel, „siis suren ma nälga, ehk jälle kiskjad elajad panewad mu nahka.“

„Oi, on sul nii hale meel iseenese pärast?“ naeris Gabriel. „Kas nende wastu ka nii halastaja oled, keda sa paljaks riisud? Ütle puhtast südamest, mis sa meiega oleksid teinud, kui meie kogemata sinu kätte oleksime langenud? Ära karda, ma jätan sulle nii palju toidukraami siia, et sa wähemast täna ega homme nälga ei sure. Kiskjaid ei pruugi sa üleliiga karta, sest need ei puudu omasugustesse. Sinu pussi ja püstoli wõtan mälestuseks kaasa; need on sinu käes kurja küllalt teinud, ehk kõlbawad nüüd mõne hää teole.“

Gabriel wõttis kimbust kannika leiba ja pistis