— 30 —
Hans uuesti herrad paluma: „Kulla herra, kannatage ometigi poolgi aastat, küll ma siis katsun maksta!“
Herra karjus wasta: „Kasi põrgu oma loraga! Muretse mulle nädali pärast rent siia ja ära enam muud räägi!“
Hans nägi, et siin mingi asi enam ei aidanud. Hakas põrgu poole kõmpima. Saigi põrgusse. Kui Hans põrgus mitmed tuad oli läbi käinud, jõudis ta ühte suurde tuppa. Ehmatas üsna ära seda ilu ja toredust nähes, mis talle siit wasta paistis. Kesk tuba istus wanapagan ise kuldse auujärje peal.
Wanapagan kutsus Hansu enese juurde ja küsis, mis tall rääkimist. Hans jutustas loo põhjani üles, kudas herra teda käskinud põrgusse minna. Wanakoll kuulas loo otsani ära ja ütles siis: „Siin annan ma sulle selle käsikiwi. Ei sull enesel ole tarwis sellega jahwatada, waid ütle aga: „kiwike jahwata!“ küll ta siis jahwatab.“
Hans tänas, wõttis käsikiwi kaenlasse ja läks oma teed. Koju jõudes pani ta kiwid paigale ja hakas nende jõudu proowima. Nii pea kui Hans ütles: „kiwike jahwata!“ käisiwad kiwid kolinal ringi ja jahu tuli mis sorinal. Hansul ei olnud wiimaks enam ruumi, kuhu jahu panna. Nüüd wõis Hans kõik wõlad ära maksta ja ka mustade päewade jaoks koguda.
Wiimaks ulatas ka herra kõrwu jutt, et
