— 42 —
Üks kuriwaim tulnud möldri juurde, hakanud woodi serwa kinni ja tahtnud möldrit uksest wälja wiia. Mölder hoidnud tugewasti uksest kinni ja lugenud ühte lugu „Issa-meiet.“
Wiimaks laulnud kukk ja kurjad waimud kadunud korraga nagu tina tuhka. Mölder ei julgenud enam weskesse jääda, waid põgenenud suure hirmuga külasse.
Homiku läinud mölder ometi weskesse tagasi jahwatama. Weske ust lahti tehes näinud mölder aga, et weskes kõik kiwid ja rattad tuhat nelja joosnud. Ja kurjad waimud ajanud kõik, mis iganes weskes leida, weske silmast sisse ja jahwatanud puruks.
Mölder jooksnud nüüd hirmuga õpetaja juurde ja palunud õpetajat appi tulla. Õpetaja pannud esiteks wastu ega pole tahtnud minna. Mölder lubanud ometi õpetaja waewa auusasti ära tasuda ja siis läinud õpetaja kaasa.
Kui õpetaja weskesse jõudnud, jahwatanud kurjad waimud ikka oma soodu edasi. Õpetaja ütelnud: „Siin on nii palju kurje waimusid nagu sipelgaid pesas!“
Õpetaja hakanud laulusõnu ette ütlema. Korraga wisatud ülewelt ilma peata werine mees maha nende ette. Õpetaja ehmatanud nii ära, et punuma pistnud. Ütelnud ise möldrile: „Jäegu kurjad waimud kus seda ja teist; katsume parem, et ise hingega ära pääseme.“
Mölder aga wastanud: „Enne ma siit ära
