Lehekülg:Wanapagana jutud Eisen 1893.djvu/55

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 54 —

näeb kedagi Suure-mõisa poolt Weskemäelt papsi poole sõitwat, mustad täkud tõlla ees. Rehepapp sedamaid kirikuherra juurde, kirikuherrad üles häratama. Aga kirikuherra magab nii raskesti, et ei härka ega härka. Wiimaks ei aidand rehepapil muu asi kui tõstis kirikuherra woodist wälja. Sellega läks aga juba nii palju aega ära, et wõeras papsi ukse ette jõudis ja kotta astus. Rutuga ajas Galleus nüüd kiriku kuue selga, wõttis risti ühte ja piibli teise kätte ja tõttas wanapaganale wasta. Wanapagan oligi aga juba saalis. Piiblit ja risti nähes hakas ta taganema ja läks tagurpidi uksest wälja. Õues istus ta tõlda ja sõitis Kallaste mäele. Seal oli ta sepapada ja sinna jäi ta nüüd ka elama. Et ta katsed kõik nurja läinud, jättis ta sest ajast saadik Suuremõisa ja kirikuherra Galleuse rahule.


19.

Wanapagana hirmutamine.

Juhan Holts Nõwalt.

Wanapagan käinud rehepapil iga ööse wõeraks. Rehepapp olnud üsna kimpus ta käes. Ei saanud enam millgi wiisil rahu. Wiimaks tärgand talle ometi hea nõuu meelde, kudas ennast wanapagana waatamas käimisest lahti päästa.

Ühel õhtul pannud rehepapp ahju küdenema, läinud ise pimedasse nurka ja heitnud õlgede