— 58 —
pistnud siis mõlemad käed wette ja tõmmand ilusa nooremehe weest wälja.
Weest wälja wõetud noormees pannud nagu tuul punuma ja kadund pea nende silmist metsa.
Noor sepp teinud selle peale weel mõned päewad tööd, siis aga ütelnud himu täis olewat sepa ametist.
Wana sepp palub, mis jõuab. Kahju nihukest töömeest ära minna lasta. Ei aita asi midagi, noor sepp läheb oma teed.
Üksi olles mõtleb sepp risti ja põigiti. Tarwis oleks perenaist majasse, ema wana, ei saa enam tööga hästi korda. Ei tea aga, keda wõtta. Wõtad, saad tule hargi, mis siis hakad tegema?
Wiimaks tärkab hea nõuu meelde. Kui ema nooremaks saaks tehtud, poleks teist poolt tarwiski. Sepp arwab ümbertegemise kunsti küllalt mõistwat; on ju wäga hästi näinud, kudas abimees wana mehe ümber teinud. „Pole seal kuntsi midagi, küll see töö mu käes korda läheb!“ kiitleb sepp.
Sedamaid ema juurde emale nõuu teada andma.
Ema aga nuttes wasta paluma: „Kas sa mu surma ära ei jõua oodata, et mind enne aegu ära tahad tappa?“
Sepp aga ei hooli sellest midagi. Wõtab ema, wiib sepapatta. Teeb emaga seal niisama nagu noormees wanamehega enne teinud. Liigutab konta tõrres ja pistab siis käed wette
