— 5 —
Mull pole enam eneselgi suhu pista, mis ma siis weel sulasele palgaks annan!“
Noormees jälle wasta: „Palka ma ei tahagi. Ma olen sellega juba rahul, kui sind wõin teenida!“
Peremees jäänud mõtlema. Kaup näidanud kasulik olewat. Ütelnud siis: „Wõid tulla peale mu poisiks!“
Teisel päewal tulnud noormees peremehe juurde teenima. Ütelnud aga peremehele: „Sellega piad sina rahul olema, mis mina teen. Iialgi ei tohi sina nuriseda. Mina tean kõik ette ära, mis sinule kasuks tuleb. Waata aga wagusi pealt, kudas minu läbi sinule rikkust tuleb!“
Mees mõtelnud ise: „Olgu peale! Ma lasen teda teha, mis ta ise tahab. Teenib ta ju mind ilma palgata!“
Nii saanud siis sulane luba teha, mis tahtnud.
Paar esimest ööd rakendanud sulane hobuse risu aiste wahele ja läinud sõitma. Ja waata imet: kolmandamal päewal olnud hobune nii priske ja rammus, et külas kellegil rammusamat hoost ei ole olnud.
Kewade jõudnud kätte. Sulane läinud hobusega porisood kündma. Künnud kõik sood ja loigud üles ja teinud seemne sinna peale maha. Külamehed naernud seda tööd ja teinud oma wilja põllu peale. Aga oh imet: kange kuiw sui tulnud, teiste wili kõrwenud põllu peal kõik ära, aga waese peremehe wili olnud
