— 76 —
Wanapagan jooksis waluga koju. Kõik tulid kokku küsima: „Mis wiga? Mis wiga?“ Rääkis neile, mis sündinud. Käskis aga ometi pidu pidama hakata. Rõõm oli suur, et Hansu hing kätte saadud.
Peeti seitse nädalit ühte lugu pidu. Söödi ja joodi ja tantsiti nii mis küll saab. Wanapagan ägas ja oigas ikka weel walu käes.
Paha meelega andis ta poistele käsku Hansu järele minna ja Hansu ära tuua. Ei tall olnud tarwis seda kaks korda ütelda. Nagu tuul pani üks lippama, otsekohe rehepapi Hansu juurde.
„Tule, nüüd on su päewad luetud!“ hüüdis noor kuriwaim hirwitades Hansule.
„Kes sa oled? Mis sa tahad?“ küsis aga imestledes Hans.
„Olen wanapagana poiss. Tulin su hinge wõtma. Sa oled oma hinge wanapaganale müünud, nüüd sa meie käest enam ei pääse!“
„Ma ei tunnegi teid!“ naeris Hans wasta.
„Tule kaasa, ära waidle wasta, sinu weri on meie käes!“ ütles wanapagan.
Hans aga naeris. „Ei see ole minu weri, waid kuke weri.“ Ja wõttis kuke, wiskas selle wanapagana poisi ette ja ütles: „Waat, selle weri on, mis teie käes. Wõta oma kukk!“
Wanapagana poiss karjuma: „Näita sõrm siia! Näita sõrm siia!“
Hans pistis sõrme noorele kurjale waimule nina alla. „Siin on sõrm, waata nii palju kui tahad!“
Küll wahtis ja sihtis noor kuriwaim Hansu
