— 78 —
Herra aga wasta: „Ole wait, ära räägi! Pole need kännud, kelle otsas sõidame. Sõidame kirikutornide otsas!“
Kutsar kohkunud hirmus ära ega pole ümber waadata julgenud. Kui aga wete pladinat kuulnud, waadanud ometi natukese selja taha. Näinud: sõidawad mere peal; ees ja taga wäikseid mehi nagu pihu ja põrmu. Wõtawad tagant laudu ja panewad ette. Tõld aga kihutab niisugust nahksilda mööda tuhat nelja edasi.
Wiimaks saanud meri otsa ja nad jõudnud suurde põlisesse laande. Laanes olnud ütlemata tore loss. See hiilganud ja säranud üsna tuledes. Lossil olnud suur raudaed ümber ja raudwäraw ees.
Sinna lossi sõitnud nad. Lossi saksa hobused wõetud eest ära ja wiidud talli. Tori herra aga läinud sisse ja jätnud kutsari ootama.
Kutsar oodand, oodand, näinud korraga endise kärneri Pritsu. Prits aga olnud ju wiie aasta eest surnud.
Kutsar kohe küsima: „Kust, tont, sina siia said? Oled ju ometi wiis aastat surnud!“
Teine wasta: „Olen küll, aga nüüd on mu waim siin teenimas! Hoia aga ennast, kutsar, et sa lõksu ei sattu. Siin wõib su käsi kergelt halwasti käima hakata.“
Kutsar wasta: „No mis siis siin õige karta on?“
Kärner kostnud: „Kas sa ei usu? Kas tahad oma herrad näha saada?“
