— 90 —
Õde ja wend pistnud nüüd jooksma. Ise aga laulnud:
Kiiri, kõõri kärsa haisu,
Wanamoori moka haisu!
Lapsed jõudnud wiimaks mere äärde ja roninud seal suure puu otsa.
See, kes lapsi tahtis ahju toppida, oli wanapagana wanamoor. Warsti pärast laste põgenemist tulnud wanapagan koju ja leidnud wanamoori kõrwenud kondid eest. Saanud kohe aru kätte, et lapsed wanamoori ära tapnud. Rutanud jälgi mööda lapsi taga ajama.
Pea jõudnud wanapagan mere randa. Laste wari paistnud puu otsast wette. Wanapagan näinud seda ja hüüdnud: „Küll ma teid warsti kätte saan! Wõi te olete wette warjule pugenud! Oot, oot, küll ma tahan teile näidata!“
Wanapagan hakanud kohe mere wett jooma, et lapsi mere põhjast kätte saaks. Joonud ja joonud, aga wesi ei kahanenud. Lapsed naernud seda nähes puu otsas. Wanapagan näinud ka naermist wees ja see täitnud õige ta südant.
„Oot, oot, ma tahan teile näidata!“ hüüdnud wanapagan ja hakanud õige südame täiega wett jooma. Joonud ja joonud ja juba kahanenud wesi. Korraga käinud aga wali pauk. Wanapagan läinud juues lõhki.
Lapsed kohkunud nii ära, et puu otsast maha kukunud. Pärast, kui näinud, kudas lugu olnud, hakanud nad jälle rõõmu pärast naerma.
