Libahunt/Teine waatus

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Libahunt
August Kitzberg

TEINE WAATUS.

(Kümme aastat hiljem. Margus, Tiina ja Mari on juba täiskaswanud inimesed. MARGUSEL pikad piiratud juuksed, kaapkübar, kaukaga hame, rinna eest wäikese wask sõlega koos, keerdkaltsad, walged jalarätikud ja rihmadega pastlad. TIINAL (mustawerd) ja MARIL (walgetwerd) kehwad kirjud rahwariided. Maril hõbe-prees, kaelaehted ja litredest pärg juuste pääl, Tiinal metsalilledest pärg pääs — hõbeehteid temal ei ole. — Kewadene mets täis päikesepaistet, wint tiltsub, kaugelt kuuldub kägu. Näitelawa keskel jämeda tüwega tamm. — pühapäew ennelõunat.)


TIINA
(pahemalt poolt tulles, riided mõlema käega natuke ülestõstetud, nii et paljad jalad pea poolte säärteni nähtawale tulewad, ettewaatlikult astudes, nähtawasti põgenejat rästikut enese ees tagaajades):

   Tolla-holla, pilla-palla!
Sarapuukirja, kukepuukirja,
Kanarpikukarwa, kulukarwa,
Mäekarwa, männikarwa,
Suure soo saksakene,
Paemurru prouakene,
Kulu kuldane emanda —
Sina minu käest ei pääse!

(Wälkuwail silmil, kahe käega peletades:)

Liigetie, loogetie,
Winderdie, wänderdie —
Sihi, sihi soo poole,
Rühi, rühi raba poole —
Sulane sa, ma isanda!

(Rästikule järele waadates, siis nagu ärewusest wabanedes:)

Pää muud kui püsti ja wastu hakkama walmis! Mine pääle, mina sulle paha ei tee!Eks sa taha ka elada ja kewadest rõõmustada! (Paneb käed kuklataha kokku ja astub mõtetes edasi.)


MARI
(huikamine eemalt):

Uu-uu!


TIINA
(wirgudes):

Mari! Tema olin ma koguni ära unustanud! (Huikab wastu:) Uu-uu!


MARI
(nagu enne):

Uu-uu!


TIINA
(astub mõtetes edasi).


ORAW

(kuuse otsas):

Tsuk - tsuk ! Tsuk ! (Käbi roots langeb Tiina jalgade ette.)


TIINA
(Üleswaadates rõõmsalt):

Ah sina oled? Käbikuningas, pähkliperemees, sorgsaba! — Wõi wiskab mulle käbi rootsu ! (Sirutab käed üles :) Noh ! Tule !


ORAW:

Tsuk! Tsuk-tsuk-tsuk!


TIINA:

Tõotad ainult, aga julgust tulla sul ei ole! (Astub puu alla, waatab:) Kus mu pähkled on, mis ma sulle tunaeila siia oksaauku panin? Nädala osa, seitse tükki, iga päewa jaoks ühe? Noh, ütle?


ORAW:

Tsuk-tsuk!


TIINA:

Maiasmokk! Kõiges ühe igapäew pidid sa sööma, nüüd on ainult koored weel maas! — Enam ma sulle ei too!


ORAW:

Tsuk! Tsuk-tsuk!


TIINA:

Sa ei ole rahul? Kas siis Margus mulle sinule tuua pähkleid annab? Tema ei teagi, et sina ka jaomees oled! Tea kas tal enam ongi ? Ega mina tema tagawaraaita ole näinud! Rumal käbikuningas, ühepäewaperemees, mis sa oled!


ORAW:

Tsuk! Tsuk! Tsuk!


MARI
(huikamine õige lähedal):

Uu-uu!


TIINA:

Uu-uu! Maril on nüüd muidugi torbik juba marju täis, ja minul weel midagi! (Orawale:) Kui Mari tuleb, saame mõlemad tõreleda, tema on nii usin, nii usin ja wali! (Otsib körtsiku taskust.) Säh, kaks tükki weel, enam mul ei ole! Aga teinekord, siis pead mulle õla pääle hüppama ja peo päält wõtma, kuuled? (Mõõdab jalga jala ette tõstes oma warju pikkust:) Juba keskpäewaaeg! Nõnda see pühabane päewakene käest kaob!


MARI
(kasetohust marjatorbikuga metsast wälja astudes):

Oledgi siin? Mina kartsin, et sind enam ei leiagi. Kellele sa ennast nii ilusaks oled ehtinud?


TIINA:

Miks siis ikka kohe — kellele? Mitte kellegile, iseenesele! Mets ja maa on piduehtes, miks siis korra ka mitte mina? Sinul on ema hõbeehted, sind ehib tema, — kes see mind?


MARI:

Sina oled ehtimatagi ilus!


TIINA:

Seda kuulen ma ka alles esimest korda ja sinu suust.


MARI:

Ohoh, ära tee pattu, seda ma ei usu. — Kas hakkame koju minema wõi?


TIINA:

Koju? Juba? Mul ei ole ju weel marju.


MARI:

Mis sina siis tegid?


TIINA:

Ah! Nii hää oli kõige selle ilu keskel ümberringi! Lill õitses, kask lõhnas, kuusk tilkus waiku..., orawaga ajasin juttu, wäikese wäleda rästiku pääle juhtusin — kuidas ta waene põgenes! Mina ikka kannul! Wahel ajas küll pää püsti ja susises wastu, aga pani muud kui jälle minema — inimese silmawaadet ta ei kannata. Siis ikka tema ees ja mina tagajärel...


MARI:

Noh? Said ära materdada?


TIINA:

Ära materdada? Jumala looma? Mis ta mulle siis kurja tegi? Ta ju põgenes!


MARI:

Kurja ei tee? Alles minewal nädalal oli Tähik ära nõelatud...


TIINA:

Kui ehk ise pääle astus. See paranes ju ära jälle... (Ärewuses:) Ah!

(Metsast kostab sikusarwe heli:)


\relative g' { 
      \new Staff \with {
        \override Clef #'stencil = ##f 
        \override TimeSignature #'stencil = ##f }
        { \time 2/4 \stemUp c8 e f e \bar "" f d e f e d e c \bar "" d e d c b g a b \bar "" e b \autoBeamOff c8^. c  \bar ""  }
  }

MARI
(ka ärewuses):

Tule lähme!


TIINA:

Ei, ei, mina et tule! (Wilistab lugu kaasa ja teeb kohal seistes — rõõmsaid tantsu-liigutusi.)


\relative g' { 
      \new Staff \with {
        \override Clef #'stencil = ##f 
        \override TimeSignature #'stencil = ##f }
        { \override Score.BarLine #'thick-thickness = #1.9
          \override Score.BarLine #'kern = #5 \bar "|:" \time 2/4 \stemUp e8. g16 \autoBeamOff g8^. g8^. \autoBeamOn \bar ""  f8. b16 \autoBeamOff b8^. b8^. \autoBeamOn a8. c16 c16[ a16] c16[ a16] \bar "" d8. b16 \autoBeamOff c8^. c8^. \bar ":|"  }
  }

MARI
(rahutult):

Tule, tule! Lehmad tahawad lüpsta! Me peame minema.


TIINA:

Ei, ei, mina nopin weel ruttu mõne marja, ilma ma koju ei lähe!


MARI
(tusaselt):

Marju noppida oli aega küll. Tule wõi ära tule, mina lähen! (Pöörab minema.)


TIINA:

Ja, ja, — mine, mine ees, küll ma tulen kohe! (Kergel sammul metsa ära.)


MARI
(ümberpöördes):

See oli neil ehk koguni kokkuräägitud? — Ei, see ei wõi ju olla, Margus ometi teab mis ta teeb! Aga kui..? Kui siiski..? (Kaob põõsaste taha.)

(Tagapool metsas on Tiina ja Marguse heledaid hääli kuulda:)


TIINA:

Aii! Ära hulla!


MARGUS:

Kuhu sa pääsed!


TIINA:

Ära puutu! Mina ei salli!


MARGUS:

Hakka ootama, kunas sina sallid!


TIINA
(ilmub tagurpidi põgenedes ja Margust äritades):

Ei saa kätte! Mitte ei saa! Ei saa!


MARGUS
(laiali kätega püüdes):

Paneks nooli nottimaie,
Wõrgu kinni wõttemaie...


TIINA
(jätkates, ikka eest kõrwale lipsates):

Neid ei ole noolil notitaw,
Ega wõrgul kinni wõtetaw!

(Kerib ümber puu ringi, siis puu tagant üht kätt ja teist, üht jalga ja teist wäljapistes ja äritades:)

Kutsa säh — üks käsi, kutsa säh — teine! Kutsa säh — üks jalg, kutsa säh — teine! (Kui Margus asjata napsab.) Mitte ei saa! Ei saa..!

(Rõõmus naerulagin. Margus on wäsinud, pöörab ennast ära.)


TIINA
(kirgliselt Margusele kaenla lennates):

Hahaha! Sina rumal poiss, sina tossikene! Ei saa tüdrukut kätte! Ja see tahab minu Margus olla! Minu Margus peab olema kui hunt, kes uttede hulka kargab! Sind oleks waja juustest kiskuda ja katkuda, kuni sulle jalad alla saawad ja mitte käsa ümber kaela heita!


MARGUS:

Sina! Sina waata kui ma tõmban su sülle ja wiin kuhu ise tahan ja teen sinuga wiis imet, mis aga meelde tuleb. Sina — sind oleks waja pigistada, nõnda et karjud!


TIINA
(nagu angerjas Marguse käte wahelt wälja libisedes):

Jaa, ja muidugi! Seda sa oskad! Selle pääle oled sa mees!


MARGUS:

Mina olen iga asja pääle mees, mind aja woi noore karuga süli; mina ei karda!


TIINA:

Jajaa, wõib olla, et sa ogarast pääst noort karu küll palju ei karda, kui — ta hästi noor on. Aga muidu, muu asja pääle...


MARGUS:

No ütle siis sina, missuguse muu asja pääle mul julgust puudub? Nüüd sa pead ütlema! (Tahab Tiinat tabada.)


TIINA
(ei lase ennast tabada):

Sooh, wõi õige pean? Pea meeles, Margus, nii hää poiss kui sa ka oled, et mina mitte midagi ei „pea”, kui ma ei taha.


MARGUS:

Ei, ei, nüüd sa pead! Mina ei jäta!


TIINA:

Margus, Margus, waata ette! Hädasse jääd, kui sa mulle „pea” pääle paned.


MARGUS:

Argpüksi nime mina enese pääle ei jäta.


TIINA:

Argpüksiks ma ei ütelnud.


MARGUS:

Üks ta kõik. Sina pead nüüd ütlema, mille pääle mul julgust ei ole.


TIINA
(tõsisemalt):

Küllap ma siis ikka pean.


MARGUS:

Pead jah! Tee suu lahti! Ruttu!


TIINA:

Tõesti ikka? Ilma naljata wõi?


MARGUS:

Muidugi! Nüüd nalja enam ei ole!


TIINA
(tõsiselt):

Siis muidugi! (Otsib nagu juttu hakatust:) Margus?


MARGUS:

Jah?


TIINA:

Kas sa oled ka kunagi selle üle järele mõtelnud, mis meie siis nüüd — üksteisele ka oleme?


MARGUS:

Mis me üksteisele oleme?


TIINA:

Seni olime lapsed, olime kasuõde kasuwenda ja wallatasime...


MARGUS:

Nüüd?


TIINA
(wähe tusaselt):

Oleme täiskaswanud inimesed...


MARGUS
(kergelt):

Ja teeme warsti pulmad.


TIINA
(äkilist liigutust tehes, silmapilguks ülekeewa õnnetundmusega):

Tõesti? Margus! Sina tahaksid? . .


MARGUS
(astub lahtiste kätega Tiina poole).

TIINA
(Õnnelikus ärewuses):

Margus! Sinul oleks julgust mind käekõrwale wõtta, isa ja ema, wanaema ja kõige oma soo ja wõsa ette astuda ja ütelda: Siin olen mina ja siin on Tiina, meie tahame paari minna ja meie üksteist ei jäta? (Näeb Marguse mahalangewaid käsa.) Ah, Margus, ma teadsin ju?


MARGUS
(kortsus kulmul):

Jaa, raske see on. Nemad tahawad, ma wõtku Mari!


TIINA
(wähe kibedalt):

Mis siis Mari parem on kui mina? Nõndasama armu pärast majasse wõetud kasulaps nagu minagi! Wõi on tema usinam, kärmem, tugewam wõi terwem kui mina?


MARGUS:

Sina oled nii koguni teistsugune, rõõmus, wallatu, tuline. See on neile wõõras, nemad nagu kardawad sind. Mari aga on nagu nemad ise, meie soost ja tõugu.


TIINA
(äritatult):

Teie tõugu? Mis see teie tõug siis nii iseäranis ära ei ole? Põlw põlwe järele olete siin Tammarul istunud ja — teopäiwi teinud. Minu ema aga ütles: meie oleme wabade inimeste tõugu. Isa uppus põgenemisel jõkke, kui teda kinni wõtta ja hingekirja panna taheti; isaisa suri karukäppade wahel ja isa isa-isa murdsiwad nugise jahil näljased hundid maha. Meil arwati põlwi kuni kuningateni ja wanemateni tagasi. Aga see — ei ole muidugi — teie silmis midagi?


MARGUS
(ei wasta).

TIINA
(ägedalt):

Meie sugu ja see, et mina wabade inimeste tõust olen, see ei maksa teie silmis midagi?


MARGUS:

Mis sa nüüd! (Püüab Tiina kätt pihku wõtta.)


TIINA
(kirgliselt):

Ei, ei, puiklemisega sa ei pääse! Mina tahan teada, mis isa ja ema, mis teie kõik minust arwate, — mispärast mina teie silmas teist niipalju madalamal seisan! Kõik tahan ma teada, Margus, (lõkendawate silmadega lähemale astudes) kuuled sa, kõik!


MARGUS
(selle kire üle weidi kohkunult):

Meie ei mõtle sinust ju midagi halba, ei tea ju sinust ega sinu wanematest üleüldse midagi. Muud, kui et — kümne aasta eest ühel tormisel õhtul meie läwe ette juhtusid ja meile jäid.


TIINA
(waenulikult):

Ei! Te teate weel midagi. Te teate weel, et minu ema — kirikutulbas surnuks pekseti!


MARGUS:

Minu Jumal — kui sa sedawiisi wägisi sõnu suust wälja kisud — nojah, seda me teame ka.


TIINA
(nagu enne):

Ja usute muidugi ka, et minu ema — oli nõid?


MARGUS
(tüdinult):

Midagi me ei usu!


TIINA
(ähwardawalt, weel lähemale astudes):

Te usute, wõib olla, et mina ka nõid olen?


MARGUS
(kurwalt):

Ah Tiina, mis sa nüüd uuristad ja wägisi oma südame rahu häwitada püüad? Keegi ei pea sind nõiaks! Mis sinu ema oli ehk mitte ei olnud, see magab ühes temaga mulla all!


TIINA
(nutma purskades ja ennast ära pöörates, käsa ringutades):

Ema, emakene! Sina üksi armastasid mind, miks sa ei ütelnud mulle, et elu muud ei ole, kui sajakordne surm! (Jälle Marguse poole:) Kas sa tead? Kas sa tead! Kui minu ema — kui tema — kõigeparem inimene ilma pääl — kui minu ema nõid oli, siis — olen mina ka nõid. Siis olen mina ka nõid, Margus! (Wiskab ennast kummuli puu najale ja nutab).


MARGUS
(wähe aega kui uimane, siis hellalt):

Tiina! Mis sa nüüd ennast waewad! Kas sind keegi on nõiaks nimetanud? Ütle kes, küll ma tal suu kinni panen. Kas sind keegi on põlanud? Kas siis meid midagi jõuab lahutada? Sinu ema õnnetu lugu? Tema hauale on ammu kastehein pääle kaswanud, kõik on niihästi kui ununud! (Murelikult:) Muidugi, kui sind mõisa ja kirikukirja panema läheme, siis see ju kõne alla tuleb, sellest mööda ei saa...


TIINA
(wappub nutust).

MARGUS:

Ära nüüd nuta! Tule lähme koju. Mina sind ei jäta, sa ei tea ju Tiina, ma ei mõista seda ütelda, kuidas sa mul armas oled.


TIINA
(läbi nutu):

Kui nad mind sinust lahutawad, (waikseinalt) kui nad seda teewad, siis...


MARGUS:

Ära karda. Tule, ma pean minema, päew on juba lõunal. Isa ootab.


TIINA
(silmi kuiwatades):

Mine pääle, Margus, küll ma tulen järele.

(Margus wõtab Tiina õrnalt kaenla, mis see nüüd waikselt sündida laseb. Ära. Ka Tiina tahab teisele poole minema hakata, sääl astub Mari temale wastu.)


MARI
(külmade silmadega):

Kuhu sa lähed?


TIINA
(erutatult):

Sa oled siin? Sa ei ole koju läinud? Sa kuulatasid?


MARI:

Jah! Ükskord ometi pidi ilmsiks saama, mis sa õige päris tahad! (Äritatult:) Ära wõrguta Margust! Mina ei lase Margust sinuga õnnetuse sisse joosta, mina ei taha mitte! Kuuled!


TIINA
(haawatult):

Õnnetuse sisse joosta? Mis õnnetus mina siis olen?


MARI:

Wõi küsib weel! Oi, kui ilmsüüta! Salalik ja kawal, seda sa oskad! Seda sa oskasid esimesest päewast pääle, kui majasse said. Kõige otsas, mis minu oma, olid sa kahe käega kinni. Igalpool olid sa jaomees, minule ei pidanud enam midagi jääma, (kibedusega) isegi oma särgikesi pidin ma sinu selga andma! (Kaeblikult:) Isa ja ema petsid sa ära, ja nüüd... (purskab nutma).


TIINA
(kohkunult):

Mari! Mis sa ometi... Kõik see . .!


MARI:

On õige! Kes kõndis isa, ema järel nagu kutsikas? Kes jooksis juba käsku täitma, enne kui keegi suu lahti sai teha? Kes wõrgutas Margust juba maastmadalast pääle? Sina!! — Kas sa olid ka nagu teine tüdrukukene ja tundsid ka mõnest asjast häbi? Oli teile ka mõni puu kõrge ja mõni wesi sügaw? Paksust ja wedelast läksid sa poisiga läbi! Mina waatasin päält ja nutsin!


TIINA
(kaastundlikult):

Waene Mari!


MARI:

Kelle pärast? Sinu pärast! Ja nüüd tahad sa weel seda wiimast, seda kõigewiimast! Aga — enam ma ei lase! Piinatud loomalgi lõpeb korra kannatus otsa, miks siis mitte inimesel!


TIINA
(nagu enne):

Ah, Mari! . .


MARI
(ägedalt):

Ära hakka nõrgutama! Jäta Margus rahule, ja — mina waikin nagu seni!


TIINA
(nagu enne, õrnalt):

Oh Jumal, Mari! Mina ei saa ju parata, kui ka tahaksin! Mis siis mina selle wastu wõin, kui Marguse süda minu poole hoiab ja mitte sinu poole! Kui sina ka waikiksid, — see peab ju ikka isale ja emale teada saama, warem wõi hiljem!


MARI:

Ära sega! Mõtle Pähni-palu pääle ja mis sääl sündis!


TIINA:

Pähni-palu pääle?


MARI:

Aasta tagasi, kui sääl nõndasama marjul olime nagu täna siin! Enam mina oma hinge ei waewa ja seda enese teada ei pea, olgu sa ka kümme korda ilma ees minu —kasuõde!


TIINA:

Mis jutt see on?


MARI:

Ära püüa salata, mina nägin!


TIINA
(ärewil):

Mis see tähendab? Mis sa nägid?


MARI:

Hunt wiis Kiwesti-Kaarli warsa ära...


TIINA:

Noh, mis siis? Kas seda küll ei juhtu?


MARI:

Hunt olid sina!


TIINA
(nagu ussist nõelatud).

MARI:

Ära salga midagi, mina nägin! Sa arwad, et ma magasin? Ma olin ju küll põõsa alla maha heitnud, tuli ju küll korra nagu rammestus pääle, aga ma ei maganud, minu silmad oliwad lahti, ma olin walwel...


TIINA
(kähisewa häälega):

Mari! Sa oled hull!


MARI:

Mina olen hull, kui ma nägin? Mina nägin, kuidas su silmad warsa wahtisiwad...


TIINA:

Sellepärast, et ilus wäikene wars oli!


MARI:

... ja siis — korraga ei olnud sind enam kusagil. Ainult mära lõhkus köie otsas, kui hunt warsaga metsa jooksis! Mina nägin! Hunt olid sina! Ja — kolm päewa selle järele ei söönud sa, näkitsesid ainult toidu kallal.


TIINA
(äkisti ühe sammu Mari poole astudes, metsikult):

Mari!


MARI
(hoolimatalt):

Jaa, Mari! (Pureledes:) Ära wahi mulle niisuguste silmadega otsa, nagu tahaksid ka mind ära murda. Ma tean su silmi küll, ma nägin, kuidas sa Pähni-palus warsa wahtisid, enne kui ta wiisid! Mina sind ei karda, mind kaitseb Jumala ristike. Mis ma näinud, olen ma näinud ja kinnitan seda kas wõi kirikus altari ees!


TIINA
(ülespoole tõstetud kätega):

Issand halastaja päästa! Ema, nüüd on ka minu käes kord, nüüd sirutab needmine käe ka su lapse järele wälja! Igawene Jumal! Kes sa elu annad ja wõtad! Ära anna mind timuka käe alla häbistada, siin mina ägan sinu poole, sa tead, puhas sellest süüst... (Waarub ja langeb südantlõhestawalt nuttes puu alla kummuli.)


MARI
(kohkunud, nõuta, vaigistades, ruttu):

Tiina! Oh Jumal! Et see ka üle minu huulte tuli!.. Mina ei ütle seda ju kellegile, mina ei saa ju ometi teiseti, mina nägin seda!


TIINA
(ägades):

... Lase mind surra siiasamasse, enne kui nad nüüd ka minu kallale tulewad nagu nad sinu kallale tuliwad — hukka mõistetud juba ette — ema, emakene! Miks jätsid mind ilma elama, tõugata ja tallata, ennem wiinud mu wesile, kannud kalajärile, pistnud tükk mürgi juurt mu suhu, sina kes sa tark olid ja teadsid, et õigust ega halastust ilmas ei ole, ema, ema!

(Tuulehoog läheb kohisedes läbi metsa.)


(EESRIIE)