Libahunt/Wiies waatus

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Libahunt
August Kitzberg

WIIES WAATUS.

(Wiis aastat hiljem. Seesama rehetare, mis esimeses waatuses. Inimesed on wanemaks jäänud, MARGUSELE on habe kaswanud, tema kui ka MARI — nüüd Marguse naene — näojooned on kõwaks ja waljuks muutunud. Kõigewähem muutunud on sulane JAANUS. WANAEMA on õige wanaks jäänud ja kokkulangenud, tema pää nõtkub, näitab nagu tukuks ta alati. Jälle hiline talwe õhtu ja peerg põleb pihis; wäljas torm ja aegajalt huntide hulumine.)

(Sawiku lähedal istub MARI ja ketrab, ahju nurga ääres pingi pääl konutab Jaanus, käed süles. POISS-MÄRT lõpetab woodi ääre pääl pastlarihmade sidumist, wõtab kasuka ja kübara waia otsast.)


JAANUS:

Kuhu see Märt siis weel wastu õhtut minema ehib?


MÄRT:

Ma lähen tõistrele, toon tüdruk-Mari ära. See ju sääl on, ja — tea kas saab tuisust läbi üksi koju. Ma lähen temale wastu.


JAANUS
(naerdes):

Sa oled ju Mari wastu õige wiisakaks hakanud. Räägiti ikka, et sul tõistre-Anuga tõsi taga pidi olema...


MÄRT:

Sooh, wõi räägiti? Noh, siis üks tee ja kaks asja. (Naerdes:) Jaa, eks pea enese ette hoolitsema, ega mind siia Tammarule ju sinu kombel raudwaraks ei jäeta. Siin oled sina taluisa ameti pääl, ega sind siit enam wälja kangutada saa. Minu jalgade all weel mitu tuult.


JAANUS:

Soo, wõi üks inimene ka minu pääle kade! — Jah, eks ma ole siia peatama jäänud, wõib olla jään weelgi, kui talurahwas mind — mahamatta tõotawad.


MÄRT:

Ei maksa sinu pääle kade olla ühtigi. Jaa, kui talurahwas sulle selle pika teenistuse eest ka sauna kõrwale kambri üles oleksid löönud ja sinu naesele-lastele seadinud, siis ehk wahest oleks kade olla maksnud, nõnda aga...


MARI
(kuiwalt):

Wõi talle küllalt seda ei ole pakutud, juba ennegi, wana peremehe ajal. — Temast nüüd saab!


JAANUS
(naerab):

Ega saa jah, näha on, et ei hakkagi saama.


MÄRT:

No — hääd õhtut kõigile! (Ära.)

(Jutu wahe.)


WANAEMA
(tuleb käsikaudu kobades kambrist, wana kasukaräbal ümber õlade, toetab sawikule istuma — wokiwurinat kuuldes):

Mis sa nüüd, latseke, jälle wokiga? Läbe ometi ka pühapäewa pidada!


MARI:

Ei ole enam pühapäew, pühapäew juba läbi. Töö tahab tegijat. — Mure ka! Margus alles wäljas, ei tule ega tule. Leiab ta selle tuisuga teed wõi ei leia, ja eksib metsa ära.


WANAEMA:

Jah, ei tea kuhu ta nõnda hilja pääle jääb!


JAANUS:

Noh, küllap läks ka tee ääre kõrtsi sisse ja sääl — kaob tuttawate seltsis aeg käest.


MARI
(tusaselt):

See on siis õige temp, kui teab, et teised kodus tema pärast hirmul on ja ootawad?


JAANUS
(ala-mõttega):

Kes teab, kui palju ta seda teab!


WANAEMA:

Jaah... (Lõpetab, ei ütle midagi.)


JAANUS
(kes aegajalt peergu kohendab):

Mis suur igatsus tal ka kodu järelegi! Lapsi teile Jumal ei ole annud, maja tühi ja kõle...


MARI
(ei wasta midagi, tallab ainult kõwemini wokki. Lõng katkeb. Kummardab woki üle ja tõstab korraga pää üles):

Kuule, kui tulewad!

(Läbi waikuse ja tuule mühina on kuulda, kuidas huntide hulumine lähemale tuleb ja siis jälle kaugemale kaob. Kõik kuulatawad.)


WANAEMA
(õhates):

Jah!...


JAANUS
(wähe aja pärast):

Ütlesid midagi, wanaema?


WANAEMA
(wahel puhates ja jälle rääkides):

Mis ma suurt ütlesin — midagi! Kõik kordub siin maa pääl — midagi ei muutu. Inimesed küll — tulewad ja lähewad, sünniwad ja surewad, muud kui — mind mulda — surm ei taha, jätab nagu sambaks ilma pääle, ehk mind küll — kellegil enam waja ei ole. — Poja ja minija kutsus ta ära ja oleksid ometi weel wõinud elada... (Ei saa liigutuse pärast edasi.)


JAANUS
(ka murelikult):

Jah, need wiis kõhutõbi, kui ta — teisigi wõttis, noori ja wanu nagu loogu. Kelle külge ta hakkas, ega sel pääsemist ei olnud.


WANAEMA:

Jah, nende hädal ots pääl! Ei ole enam südamewaewa kannatada, ei sega tuisk ega maru nende rahu!


MARIT
(waewawad nähtawasti ka piinlikud mõtted, ta tõuseb tasakesi üles ja läheb tuppa ära).

WANAEMA
(mõtetes):

Nagu Marigi praegu...


JAANUS:

Jah, nagu temagi! Ja mina tegin temale ka weel haiget. Tuli tahtmata keele pääle, ja — wõi siis ongi meie majas õnne? — Kuid — mis temagi sinna parata saab!


WANAEMA:

Jaah...


JAANUS:

Hale neid mõlemid Margusega waadata. Ei ole midagi, mis neid ühendaks! Ja see kolmas! See — hulgub ka ikka alles metsi mööda! Kas ta ei saa, wõi ei tahagi ennast enam inimeseks muuta, — seda ei tea keegi, seda teab Jumal!


WANAEMA
(waluga):

Jah, kes tooks troosti ja kinnitaks, et see nõnda ei ole, ehk küll kõik seda arwawad ja usuwad! Kes leiaks luud-kondikesed üles, mis tõendaks, et ta — parem siis ometi — juba ammu surnud ja rahu sees on!


JAANUS
(raskelt):

Ei, surnud ta ei ole. Ja — tema ta on! Ära ta meie nurgast ei lähe ja püss ka tema pääle ei hakka. Nüüd muidugi, kus juba igaüks teab, teda keegi enam puutuma ei hakkagi. - Mis õige hunt see siis ka on, kes ei murra, inimesi ei karda ja — leiwa wastu, wõtab, kui wisatakse? See ikka Tiina on, seda usuwad kõik.


WANAEMA
(nähtawasti südametunnistuse piina all):

Kui oleks, et weel suudaks! Kui annaks Jumal weel tunniks wõi päewaks silmanägemise tagasi..! Üteldakse, kui niisugusele noa tera otsast leiba anda, mis Suurel-reedel — sa tead küll?... et siis tast jälle inimene saab...


JAANUS
(nukralt):

Margus ju tahtis seda teha mullu heina ajal, kui loom õhtul tule juure wälja tuli... perenaene lõi noa ja leiwa käest, loom jooksis huludes metsa!


WANAEMA
(kohkudes):

Ohh!!


JAANUS:

Sest ajast ju ka peremehe ja perenaese wahe nii paha on, olgugi et nad sellest ei räägi!


WANAEMA
(ägades):

Et tuleks surm ja wiiks! Siis - tahaks kannatada kõik, kuid mitte enam siin seda südamewaewa ja piina! Me kõik oma tarkusega oleme süüdi tema elust ja surmast!


JAANUS:

Jah! Süüdi wõi mitte süüdi ..!


WANAEMA
(wähe aja pärast):

Mul on nii halb täna, niisugune waew — nagu waritseks jälle kuskil midagi, millest mööda ei pääse, mille wastu ei saa! Et Margus ometi tuleks!


JAANUS:

Jah, täna nad wäljas on, hoonete ja õueaedade ümber hulguwad! — Waadata õige, kas ei näe ja kuule midagi. (Wõtab kübara, tahab õue minna.)


MARI
(õhinaga kambrist tulles):

Mine õige õue, Jaanus, sul on enam jugust! Sääl nagu on keegi...


JAANUS
(hakkab uksepulgast kinni, sell silmapilgul lendab uks ise lahti).

MARGUS
(püss käes, astub üle läwe. Jaanusele):

Noh?


JAANUS:

Ei midagi, tahtsin õue minna. — Ma wõtan su hobuse lahti.


MARI
(rõõmsa elawusega):

Said ikka weel eluga tagasi? Ei tulnud hundid sulle kallale?


MARGUS
(ette poole astudes, tusaselt):

Sain, nagu näed. (Jaanusele.) Pole sul waja minna, loom juba oma asemel (Püssi Jaanuse kätte andes.) Säh, pühi see kuiwaks.


JAANUS
(püssi waadates):

Polegi märjaks saanud. Higine ainult.


MARGUS:

No kui hõlgede all oli ja ise pääl istusin.


MARI
(Marguse üleriideid wastu wõttes, weidi etteheitwalt):

Kus sa ometi nii kaua olid!


MARGUS
(tusaselt):

Nii kaua olin... Olin kus ma olin, kellele mul siis selle üle waja seletust on anda.


WANAEMA
(lepitawalt):

Ega Mari ju halwa pärast ei küsinud!


MARI
(kaebawalt):

Jah, nii pahas tujus on ta...


MARGUS
(äritatult):

Mis ma's teile pean ütlema? Kusagil ma ei olnud. Niisama kadus teiste seltsis aeg käest... (Istub sawikule.)


WANAEMA:

Nojah!


JAANUS
(wähe aja pärast, et juttu teha):

Mis sääl kiriku juures siis tehti?


MARGUS
(tusaselt):

Sinule seda just waja seletada, ega sina seda enne ei ole näinud. (Kui märkab, et teised kõik norus on.) Miks te's ära magama ei ole läinud?


MARI:

Magama nüüd! Niisugusel ööl... Kui sind kodus ei olnud?...


MARGUS
(urisedes):

Mind! Keda ka weel oodata waja!

(Waikus. Tule tuhin pühib kõwemine ümber maja. Eemalt on üksiku hundi hulumist kuulda.)


WANAEMA
(iseenese ette õhates):

Oh Issand halasta! . .


MARGUS
(nagu wanaema mõtteid mõistes):

Ei ole waja wanu asju meele tuletada. Laske surnud magada. Me — ei ole keegi — puhtad tema elust ega surmast!

(Keegi ei wasta, tume meeleolu on maad wõtnud.)


MARI
(aralt):

Kas sa süüa ka tahad?


MARGUS
(karmilt):

Ei.


MARI:

Kust sa süüa said?


MARGUS
(kärsitult):

Ükskõik kust ma sain, wõi ei saanud.


MARI
(nukralt):

Midagi sa ei taha, midagi sa ei räägi — (murelikult minema hakates ja peatades) — magama tuled ka wõi?


MARGUS:

Mine pääle.


(Mari haawatult ära, wanaema nagu tukub, Jaanus ehib magama minema — keegi ei räägi sõna. Korraga huntide hulumine lähedal. Jaanus ärewil, Margus kargab üles ja kuulatab terawasti.)

JAANUS:

Häbemataks lähewad need ka!


WANAEMA
(kui hulumine ikka edasi kestab, pomisedes):

.... oh Peeter, püha sulane,
Pane koerad kaleeie,
Hurdad ümberrõngaeie....


MARI
(särgiwäel, erutatult üle kambri läwe):

Margus! Wõta püss, hirmuta! Küllap on lauda ukse kallal! (Lööb ukse jälle kinni.)

(Margus on juba kübara pähe surunud, nurgast püssi wõtnud ja — Jaanus on temale ukse awanud — kaob üle läwe. Jaanus kuulatab lahtise läwe pääl, tuisk ja lumi tungiwad sisse. Kuulda on, kuidas huntide hulumine kaugemale läheb.)


WANAEMA
(on ennast üles ajanud, kobab läwe poole ja pomiseb lõdisedes):

.... Metsapeni, pikkalõuga,
Metsa kuldane kuningas,
Mine sooda solgutama,
Mine laanta laiutama,
Kiwi külgi kiskumaie....

(Wäljas pauk, tulejuga pimedas ja naesterahwa äkiline karjatamine.)


JAANUS:

Püha Jumal taewas! (Kargab üle läwe ja jookseb hääle poole.)


WANAEMA
(nagu enne, on keset tuba jõudnud):

Meid kaitse oma were sees,
Oh Issand Jumal abimees...


MARI
(rutuga ümberwisatud hilpudes, suures erutuses tagatoast tulles, hirmul wanaema ümbert kinni hakates):

Wanaema! Wanaema! — Oh Jumal! Wanaema?...


WANAEMA
(hirmul):

Ei tea, laps, ei tea! See ei olnud looma, see oli inimese hääl!


MARI
(kõige suuremas erutuses, tormab läwe poole. Jõud lõpeb jalust, toetab ukse piida najale.)

Oh Jumal, Jumal - (kiljatades) Margus!


WANAEMA
(wärisedes ja lõdisedes:

See ei olnud Marguse, see oli tema hääl!


MARI
(käsa ringutades):

Halastaja Jumal!

(Üle läwe tõstawad Margus ja Jaanus käte pääl Tiina, toowad tema sammsammul ette, tulewalguse poole. Tiina on närakates, metsik ja nälginud, endisest ilust ei ole enam midagi järel, ainult silmades on õnnelik sära. Tema käed on rinnus olewa haawa pääle surutud, ta wäriseb ja lõdiseb, weri walgub põrandale.)


MARGUS
(on Tiinale näkku waadanud, südantlõhestawalt):

Tiina!


JAANUS
(kohkunult, nagu Marguse hüüu wastukaja):

Tiina!


MARI
(ahastades):

Tema! Ikka tema!!


WANAEMA
(ägades):

Ma teadsin! Ma tundsin, ta oli lähedal!


MARGUS
(Tiinat kandes):

Oh Jumal! Tiina! Tuled sa nõnda! Ja mina... (hääl murdub) mina olen sinu tapja!


TIINA
(pääga jaatades):

Jah! Ma tänan sind, Margus!


MARGUS
(on Tiina õrnalt istuma pannud, tema ette maha langedes, meeleheitlikult):

Kõigest sest, mis seni oli, ei olnud weel küllalt, nüüd olen ma sind ka weel püssiga lasknud!... (Nutab.)


TIINA:

Ära nuta, Margus! Sina, — sina ei ole ju süüdi! — Wellekesed! — Wellekesed oliwad näljas, ei tahtnud enam sõna kuulda! Siis!... (Toibudes ja igaühele otsa waadates): Oh! Nüüd olen ma jälle siin, kus ma — kus ma õnnelik olin! Ja — kõik olete jälle mu ümber! (Püüab naeratada.) Ah Margus, mul ei ole enam palju aega — ma tänan sind! Kõige eest! See on minu wiimane õnn — et sinu käsi minu wiletsusele ja waewale otsa pääle tegi!.. Margus, ma armastasin sind ja armastan sind ikka ja igaweste! (Tema silmad wajuwad kinni, kõne muutub sonimiseks:) Kus ma siis olen? Ema! Ema, ma olen ju jälle sinu juures! Kust ma tallekese sain? Metsapeni tuli tallekesega, tahtis pesasse wiia. Metsapeni andis tallekese minule. Mina andsin ju wahel tema poegadele leiba! — (Suures erutuses:) Mis te tahate minu emast! Mis te tahate... (Karjudes:) Ära löö! (Kõne asemel walus inisemine— pää langeb longu.)


MARGUS
(meeleheitmisel):

Tema sonib!


WANAEMA
(raskelt):

See on surm!


TIINA
(ärgates):

Margus! Margus! Huu! Hundid!! — (Õnnelikult:) Süüa andsiwad minule! (Naeratades) Wõi jalad harkis all, nagu kunagi poisil! See nüüd minu noorik!... (Äkki erutatult:) Mis te tahate minust! Mina ei tea Kiwesti-Kaarli warsast! Ema! Ema! (Tahab üles tõusta, südantlõhestawalt): Ema! (Langeb tagasi, tema silmad lähewad laiali lahti.) Ja anna neile andeks nende wõlad, kui meie andeks anname oma... (Huuled liiguvad weel tasa, langeb kokku — sureb.)

(Margus surub Tiina silmad kinni ja nutab, nurgas nuutsub Mari, Jaanus seisab tummalt, kokku pandud kätega.)


WANAEMA
(kummarkile surnu üle, loeb juba ammugi pomisedes surnupalwet, aga nõnda, et ainult wiimased sõnad kuuldawale tulewad):

… Ja wõta tema patust puhas hingekene oma auuriiki, Issand, igawene Jumal! Aamen!

(Surmawaikus.)


(EESRIIE.)