Loodusvarade Instituut meie teaduste akadeemiaks
| ||||||
Teisipäeval avati Loodusvarade Instituut. – Instituut on tipporganisatsiooniks kõigile meie uurimisasutistele. – Loodusvarade kasutamine intensiivsemaks. – 10 aasta pärast meie õlitoodang 500.000 tonni.
[muuda]Loodusvarade Instituudi esimeheks prof. P. Kogermann, direktoriks dr. J. Hüsse.
[muuda]Teisipäeva [9. novembri 1937] õhtupoolel kell 17 astus kokku Loodusvarade Instituudi täiskogu Tallinna Tehnikainstituudi täiskogu Tallinna Tehnikainstituudi peahoones Koplis oma esimeseks koosolekuks.
Koosolekuks olid kohal kõik Loodusvarade Instituudi liikmed, peale selle suur kogu pealtkuulajaid. Loodusvarade Instituudi avamisele oli ilmunud ka Riigihoidja K. Päts, majandusminister K. Selteri, haridusminister kol. Jaaksoni, sotsiaalminister O. Kase ja teedeminister N. Viitaki saatel.
Täiskogu koosolekuks avasõna ütles Tallinna Tehnikainstituudi rektor prof. P. Kogermann, kes ütles:
”Teaduste eest on kantud Eestis tõsiselt hoolt. Juba 1918. a. detsembri alul, kui oli üks Vabadussõja raskemaid perioode, kutsuti tolleaegse Ajutise Valitsuse juhi poolt ametisse ülikooli kuraator, ks pidi hakkama korraldama meie teaduste templit. Sel ajal saadeti ka kolm noort meest välismaale, et need omandaksid praktilisi kogemusi teaduslikuks tööks.
Seda võime näha Tehnika Seltsi ajakirjast nr. 1, mis ilmus 1919. a. augustis ja kus üks huvitav artikkel räägib tööstuse tegevuse suunast. Selles artiklis tuuakse ette täiesti hinnataval kjul praeguseltki seisukohalt tööstuslikku arengut soodustavad tegurid. Ning üks tähtsamaid siin äramärgitud eeldusi teiste seas on, et ööstus peab astuma kontakti teadusega.
Teine artikkel samas ajakirjas käsitab keemiatööstuse arenemise põhialuseid, kus juba oli juhitud tähelepanu sellele, et põlevkivi on kemiatööstuses üks tähtsam ala. Sellel ajal ei olnud veel otsest praktilist tulemust sellel kirjutusel, kuid 1925. aastal kutsuti juba ellu Tartu Ülikooli juures eriline õlikivi uurimise laboratoorium. Siit saadik algas ka meie põlevkivitööstuse arengu tõus.
Nüüd on loodud terve rida igasuguseid erilisi teaduse ja uurimise asutisi tehnilisel alal, nagu Tehnika Instituut, Rahvuslik Jõukomitee, Geoloogiline Komitee ning lõpuks nüüd Loodusvarade Instituut.
Uurimisinstituudid on mujal maailmas mänginud tähtsat osa majanduse arengus. Ameerika Ühendriikides on kogu ühiskond rakendatud teadusliku uurimise teenistusse. Inglismaal on kutsutud ellu teatav komitee, mille ülesandeks on selgitada, millised tegurid aitavad kaasa tööstuse ning kaubanduse võimsusele.
Senini oli meil palju igasuguseid instituute, mis tegelesid üksikute eriküsimustega, kuid puudus vastav korraldav keskus, mis oleks kõigi nende tööd koordineerinud ja viinud kokku teadusemehed ning töösturid. Loodusvarade Instituut omab selle ülesande ning loodame, et tema ka ülesannet edukalt suudab täita. (Kiiduavaldused.)
Teiseks saab sõna Loodusvarade Instituudi avamiseks majandusminister K. Selter. Majandusminister K. Selter ütleb oma kõnes järgmist:
Majandusminister K. Selteri kõne.
[muuda]Inimsoo areng on lahutamatult seotud loodusvarade kasutamisega. Inimene vallutas loomariigi ja taimeriigi vaid selle tõttu, et ta oli õppinud kasutama metalli; lõi endale püsiva kodu väärikas kliimavöös selle tõttu, et ta oli õppinud ketrama villa ja tegema sellest riideid ja jõudis praegusele kultuuri tasemele ainult selle tõttu, et ta oli õppinud tegema puust paberit, millest valmistatakse ajalehti ning raamatuid, mis jäädvustavad ning levitavad teadmisi ja oskusi, mida oleks olnud võimatu edasi anda suusõnal. Meie oleme niivõrd harjunud omas igapäevases elus kasutama loodusvarasid, et meie seda isegi ei märkagi ja tihti kipume seda alahindama.
Igapks meist teab Euroopa poliitilist ajalugu hästi, kuid loodusvarade kasutamise arengut, mis toimus selle poliitilise ajaloo varjus, on pannud tähele ainult vähesed. Ometi on
Vähe on olnud inimsoole tähtsamaid sündmusi kui Justus Liebigi teose – “Keemia ja rakendus põllumajanduses ning füsioloogias”, ilmumine, sest Liebig oli see, kes õpetas tarvitama kaalit ja fosforit, kes õpetas õieti väetama maad ja selle kaudu lõi hoopis uued väljavaated inimkonna arenguks.
Veel 50 aastat tagasi andis ha põllumaad Saksas ainult 13 dz. nisu, kuid juba enne Maailmasõda – 24. Hollandis tõusid saagid samal ajal 17 pealt 31 peale. Nälg, mis veel 18. sajandil iga mõne aasta järele ähvardas Euroopa rahvaid, nende elu ning kultuuri, taganes taimeriigi kunstsugutiste ja väetisainete ees.
Raua, puuvilla, maaõli, kummi, puu ja söe kasutamise lood, need moodustavad
need lood on nõudnud rohkem pingutusi, kannatusi ning ohvreid kui ristisõjad, kuid nende väärtus on ka vastavalt suurem.
Meie eestlased oleme harjunud arvama, et meie maa on loodusvaradest vaene, nähes ainsate varadena maapinda ja metsa. See vaade oli põhjalikult ekslik. Tõsi on vaid see, et meil puuduvad need loodusvarad, nagu mitmed metallid, marmor, graniit, kivisüsi, kummi ja maaõli, mida inimene võis võtta peaaegu vahenditult kasutamisele.
Loodus on õnnistanud loodusvaradega Eestit, kuid ta on teinud seda samuti nagu põllupinnaga:
Eesti mets ei asetse sääraste suurepärast veeteede ääres, nagu Soomes ja Rootsis, eesti õli ei purska maast fontäänina, nagu Pensilvaanias, Eesti maapõue kütteaine ei esine kivisöe vaid turba näol, mille kasutamine oleneb kliimast ja milles süsiniku sisaldavus on vähem kui kivisöes. Eesti ehitusmaterjaliks pole marmor, vaid viimase vaene sugulane – dolomiit ja tagasihoidlik paas, graniidi asemel sisaldab meie maa savi, millest kivi valmistamine kuni tänavuse aastani olenes eeskätt Jumala ilmast ja siis alles inimlikkudest pingutustest. Ent
Põlevkivist, millele veel hiljuti ei pandud suuremaid lootusi, tahame hiljemalt 10 a. möödumisel valmistada kuni 50.000 t. õli, turba-rabadest tahame luua paljude miljonite eest väärtusi; metsa, savilademete, vosvoriidi ja mitme teise loodusvara kasutamine muutub aina intensiivsemaks.
Ent veel praegu toimub meie loodusvarade kasutamine mitte küllalt intensiivselt. Paljusid neist ei osata veel üldse kasutada, näit. vosvoriiti, või kasutatakse puudulikult, näit. põlevkivi ja turvas.
Põlevkiviõlide derivaate on seni uuritud ja viimistletud puudulikult. Oleme kasutanud põlevkiviõli lihtsalt ahju kütteks, millest võib valmistada väärtuslikke kreosoote, vaikusid, pigisid j. m. Põlevkiviõli ümbertöötamine ja turustamine on ja saab olema meie loodusvarade kasutamise suurimaks probleemiks, mille lahendamiseks vajame mitte ainult kapitali, vaid ka teadust. 500.000 t. põlevkiviõli tootmine ja turustamine eeldab selle probleemi lahendamist. See on järelikult lähema tuleviku ülesanne.
Ei ole mingit kahtlust, et metsa kasutus peab muutuma aina intensiivsemaks ja et valitsus, otsustades asutada sulfaattselluloosi vabriku, on sellega astunud julge sammu samas sihis, mida praegu kõik kultuurrahvad taotlevad.
Samad tehnilised ülesanded ootavad meid kõikide eesti loodusvarade juures.
Riigihoidja on kutsunud Loodusvarade Instituuti töömehi, kes nende ülesannete kallal seni on töötanud. See kutse on teile kõrgeks tunnustuseks, kuid ühtlasi ka suureks kohustuseks. Instituut peab teiega kasvama katusorganisatsiooniks, mis peab ergutama, ühtlustama ja juhtima ning ise teostama uurimistöid eesti lodusvarade ilmutamise ja kasutamise alal.
Selle töö tulemustest, lugupeetud instituudi liikmed, oleneb suurel määral eesti rahva majanduslik, kultuuriline ja poliitiline areng.
Avades Instituudi tegevuse, tahan lõpuks märkida, et
tema soojal pooldamisel ja on korraldatud selle tähelepanuga, millega Vabariigi Valitsus on ikka suhtunud loodusvarade kasutamise küsimusse.
Meie loodame, et Teie ise näete, missuguseid täiendusi see korraldus veel vajab ja et teie neid täiendusi algatate. (Kiiduavaldused.)
Lõpuks minister teatas, et Riigihoidja otsusega on nimetatud Loodusvarade Instituudi Nõukogu esimeheks Tehnikainstituudi direktor professor dr. Paul Kogermann ja Loodusvarade Instituudi direktoriks dr. Johannes Hüsse.
Riigihoidja K. Pätsi kõne.
[muuda]Pärast majandusminister K. Selteri kõnet astus kõnetooli kestvate kiiduavalduste saatel Riigihoidja K. Päts, kes ütleb:
Vanemad tegelased mäletavad veel neid vaidlusi, mis aastaid 36–37 tagasi tekkisid Eesti avalikus elus meie majandusliku ja vaimse arengu küsimuste ümber. Meie panime sel ajal väga palju rõhku oma vaimses arengus ajaloo, keeleteaduse, rahvaluule uurimisele ja jäime külmaks pealtvaatajaiks meie majanduselu nähetele. Tallinnas, kus oli tekkimas uus elu, kus avati uusi vabrikuid, tööstusi ja teisi majandusettevõtteid ja kus oli koondumas uus Eesti haritud seltskond, nähti selgesti, et meie ainult selles sihis edasi minnes jääme neist ajanõuetest maha, mis uus ja tekkiv elu oli ette nihutamas. Seepärast astusime selle eest välja, et peame suuremat rõhku panema ka majanduslikkude küsimuste lahendamisele. Tekkis ägedaid vaidlusi, kas majandusmehed ei tule sellega meie vaimset elu alla kiskuma.
Elu on aga nüüd umbes 40 aasta kestel näidanud, et majanduselu, mis iga aastaga ikka rohkem ja rohkem arenes ja jõudu sai, mida rohkem majanduslikke väärtusi meie rahva kätte koondus, et see võimalusi andis ka vaimsetel aladel rohkem edasi jõuda. On ju teada, et iga kultuur on õiguse pärast majanduslikkudest ülejääkidest tekkinud. Kui inimesed elavad niiviisi, et endale kuidagi viletsat peavarju leida ja vaatavad, et kõht kuidagi vaevalt täis oleks, – ega siis niisugustest inimestest ja niisugusest rahvast kultuuri kandjat ei saa! Seepärast tuli järjekindlalt sellele tähelepanu juhtida, et
Juba tol ajal seadsime üles nõudmise ehitada – mitte tehnika ülikooli, nagu see meil praegu on, – selleks ei olnud meie jõud kandev, vaid tehnikumi selles mõttes, nagu neid sel ajal Vene riigi kaubandusministeeriumi poolt asutati haridusministeeriumi keskoolidele tasakaaluks. Tulid rasked sõjaaastad. Kõik need tekkivad ja tekkinud nõudmised ja kavatsused jäid osalt teostamata, kuni ükskord jälle avanes võimalus nende lahendamiseks, nüüd juba omariikluse päevil. Need endised küsimused on kui varjust üles kerkinud. Nüüd ei ole ühtki voolu ja ühtki inimest, kes selle juures kahtleks, et kui meie rahvas on majanduslikult jõukas ja kui ta kõik ära kasutab, mis loodus temale on annud, et see kuidagi kahjulikult võiks mõjutada tema vaimset arengut. Just vastuoksa
Kui meie seda ei suuda, siis oleme sunnitud oma inimesi raske töö ikke all kinni pidama, kus nad pikki ja pikki aastaid on olnud.
Kasutades uusi töömeetodeid ja maapõue varasid, kasutades kõike, mis meile uuema-aja teadused pakuvad majanduslikuks arenguks, jõuame palju kiiremalt ja palju suuremate tagajärgedega igal alal edasi. Ja selleks lugupeetud kaasvõitlejad, on lõpmata palju veel tööd ees. Näen heameelega, kuidas elektriliinide kõrval hakkab taludes paistma elektrivalgus, kuidas inimesed, kes on elus valgust lootnud, kuidas nad ei taha selle peale tagasi mõelda, et nad peaksid endise valguse, petrooleumilambi juurde tagasi minema. Meil on veel neid vanu inimesi, kes mäletavad esimest petrooleumilampi. Aga kui suurte sammudega oleme viimasel ajal edasi jõudnud ja kui palju on meil veel teha selleks, et töötegijate inimeste päevad sügisel ja talvel valguse tõttu pikemaks muutuksid.
Võime suurt edu näha ka oma põllumajanduse arengus. Teame, kui rasked olid ajad, kui inimese jõul vilja peksti, kui kogu töö käis põllumehe suurema sõbra – hobuse – abil ja ta enese kätejõu kaudu. Nüüd on uudismaa harimine päris lihtsaks asjaks saanud. Tehnika abil on see tehtud kergemaks ja annab ka paremaid tagajärgi. Kui teised maad on asutanud ja asutavad endile teaduste akadeemiaid, siis
See teadus, mis siit loodusvarade instituudist laiali läheb ja mis peab meie rahva elu kõrgele järjele tõstama, see on suure tähtsusega. Ja sellest saavad meie rahvahulgad hästi aru ja meie rahvas hindab seda. Meie inimesed on alul umbusklikud uute ettevõtete, sammude, uute kavatsuste ning progressi vastu, kuid nad on seda senikaua, kuni nad ei ole näinud, et see kasulik on. Meie loodame uuest instituudist, et ta leiab meie maapõuest varandusi, mis aitavad tõsta meie majanduslikku jõudu palju suurema hooga kui seni.
Meie mäletame neid aegu, kus tööstusettevõtetes olid pilkealuseks need insenerid, kes julgesid tõendada, et varsti köetakse tehastes masinaid põlevkiviga. Kui vähe usku oli siis igasuguse uudsuse vastu. Ja kes ei teaks meil nüüd, mis põlevkivi on ja mis temast kõike saab. Ja vaadake, see kõik on õige lühikese ajaga teostamist leidnud. Palju on meil asju, kus ka teil endil, lugupeetud kaasvõitlejad, tuli olla selgitajateks, teerajajateks ja rahvale uute teede kättenäitajateks.
Meie praegu teeme katseid oma turbarabade juures, saadame turbaraba saadusi üle Atlandi ookeani. Oli aeg, kus meil vaadati rabadele kui looduse rüvetusele, millest mingit kasu ei saa. Kuid nüüd on teada, et rabades võib peituda lõpmata suuri varandusi. Siis edasi meil veejõud on veel läbi uurimata ja kasutamata. Ja seepärast, lugupeetud instituudi liikmed, kui teie olete võtnud kohustuse selle tähtsa asutuse liikmeks astuda, siis pidage meeles, – see pole lihtne selts ega tujude rahuldamiseks ellu kutsutud, vaid on tähtsaks ja kaugeleulatavaks asutuseks meie rahva elus. Teie peale langeb raske ülesanne olla teejuhtijateks ja
Olen kindel, et meil ei saa ühtki valitsust olema, kes selle asutuse vastu oleks ja seda ei toetaks. Mida suuremaid uurimistöid suudate õhutada, seda suurem tänu on teile rahva poolt. Olen kindel, et kord tulevad aastad, kus tänuga tuletatakse meelde tänast asutamiskoosolekut. Asudes raske töö juurde olge kindlad teadmises, et teie kui teadusmehed ei lähe siin välja isiklikule kasule, vaid puhtast idealismist rakendate oma teadmisi ja võimeid tööle kodumaa ja rahva arenguks, tema paremale järjele viimiseks. Selleks soovin, lugupeetud instituudi liikmed, teile kõige paremat edu ja loodan, et teie töö on kõige suuremaks kasuks ja õnneks meie maale ja rahvale.
(Kestvad kiiduavaldused.)
Avakõnele järgnes Loodusvarade Instituudi
esimene töökoosolek.
[muuda]Selle päevakorras oli üldse kuus punkti, milledeks tähtsamaks instituudi nõukogu liikmete valimine. Neiks said: prof. E. Jaakson, dir. K. Hangelaid, dir. O. Hinto, prof. E. Kant, dir. ins. J. Kark, prof. J. Kopvillem, dir. J. Luik, prof. O. Maddison, dir. A. Merits, dir. M. Raud, ins. E. Sulg, prof. A. Öpik, ins. K. Zeren ja prof. L. Jürgenson. Nõukogu esimehe asetäitjaks valiti dir. K. Hangelaid. Direktorile ja nõukogule otsustati lubada krediite esimeseks kolmeks tegevuskuuks – s. o. ajavahemikust 1. nov. 1937. a. kuni 1. veebr. 1938. a. korraliste tulude ja kulude osas 7330 krooni ja erakorraliste tulude ning kulude osas 100.000 krooni.
Instituudi heaks võetavate tasumaksumäärade otsustamise otsustas täiskogu anda kaalumiseks nõukogule. Samuti jäeti nõukogu kaaluda sektsioonide moodustamise küsimus.
Loodusvarade instituudi asukohaks jääb esialgu Tallinna tehnikainstituut.
Loodusvarade Instituudi esimees prof. P. Kogermann.
[muuda]Prof. Paul Kogermann sündis Tallinnas 5. detsembril 1891. a. meremehe pojana. Õppinud Tallinna algkoolis ja linnakoolis, lõpetas ta 1913. a. eksternina Aleksandri gümnaasiumi, asudes selle järele sama aasta sügisel Tartu ülikoolis õppima keemiat, lõpetades ülikooli 1918. a. 1919. a. komandeeriti ta ülikooli poolt Inglismaale, kus Imperial College'is omandas selle kõrgema diplomi (D. I. C.) 1921. a. 1921. a. valiti ta ülikooli dotsendiks, 1923. a. orgaanilise keemia erakorraliseks ja 1925. a. korraliseks prof. 1925. a. peale oli ta ka erilise õlikivide uurimise laboratooriumi juhat. ülikooli keemia inst. juures. Teadusliku uurimise eesmärgina viibis prof. P. Kogerman 1926. a. Zürichis ja 1927.–1928. aastatel International Educ[a]tion Boardi stipendiadina Harvardi ülikoolis Põhja-Ameerikas.
Oma otsese õppetöö kõrval on prof. P. Kogerman agaralt tegev olnud paljudes organisatsioonides, neist enamus teaduslikud. Ta on esindanud korduvalt Eestit rahvusvahelistel eriteadlaste kongressidel küll Pariisis, Cambridge'is, Kopenhaagenis, Berliinis ja mujal. Samuti on tema sulest ilmunud terve hulk populaarteaduslikke kirjutisi ajakirjades ja ajalehtedes ning teaduslikke kirjutisi nii meie kui ka välismaa teaduslikkudes eriajakirjades ja koguteostes.
Prof. P. Kogerman on üks meie teadusemeestest, kes oma tööga saavtanud nime mitte üksi kodumaa, vaid ka välismaa eriteadlaste peres.
Loodusvarade Instituudi direktor dr. J. Hüsse.
[muuda]Dr. phil. nat. Johannes Hüsse on sündinud 14. veebruaril 1901. a. Tartumaal Haaslaval mõisateenija pojana. Õppinud Tartus Kooliõpetajate Seminari juures olevas algkoolis, Kõrgemas algkoolis ja Kooliõpetajate ühisuse gümnaasiumis. Keskkooli kursuse lõpetas eksternina Haridusministeeriumi küpsuseksamite komisjoni juures Tartus 1919. a. Astus samal aastal Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna keemia osakonda, mille kursuse lõpetas 1924. a. mag. chem. astmega. Selle järele astus kohe teenistusse keemikuna Riigi Põlevkivitööstuse Kohtla-Järve kaevandusse ja õlivabrikusse ning töötas seal kuni 1930 a. 1929. a. kaitses Tartu Ülikoolis väitekirja “Eesti põlevkivi-tooresõli kõrgemate fraktsioonide koostis ja kasutamise võimalused määrdeõlina” ja tunnistati dr. phil. nat. astme vääriliseks. 1930. aastal astus teenistusse Riigi Viinatehasesse Tallinnas, olles algul abijuhataja ja arvates 1932. a. juhataja. Avaldanud teaduslikke uurimusi ja töid mitmesugustes eriajakirjades. On Insenerikoja tegevliige ja Eesti Keemikute Seltsi liige.