Loomakaitse seaduse kava

Allikas: Vikitekstid
Lühiandmed
Pealkiri: Loomakaitse seaduse kava.
Allikas: Eesti Loomasõber, 1936, nr. 5, lk. 218–219.

VIII-dal Eesti Loomakaitse kongressil 5. juulil 1936. a. vastuvõetud kujul.

§ 1. Loomade asjata piinamine on keelatud, kusjuures asjatuks loetakse igat loomapiinamist mis ei sünni õigustatud ega mõistlikuks otstarbeks.

§ 2. Loomadeks käesoleva seaduse mõttes loetakse kõik loomad, linnud, kalad, kahepaiksed ja putukad.

§ 3. Loomapiinamiseks loetakse igat sarnast loomaga käitumist, mis loomale tekitab asjata kannatusi ja valutunnet, väljaarvatud ainult sama looma ravi juhtumised.

§ 4. Keelatud on koduloomade näljutamine, joogita ja inimhooleta jätmine.

§ 5. Keelatud on loomade asjata ja üleliigne peksmine, ning löömine kepiga, piitsavarrega, traatpiitsaga või piitsa külge kinnitatud metallosadega. Loomi ei tohi lüüa üähe, kõhtu, jalgadele, suguosadele ega väänata sabast. See keeld ei ole maksev endakaitsel looma kallaletungi puhul.

§ 6. Haigeid, vigastatuid ja nälginuid loomi ei ole lubatud tööle rakendada, väljaarvatud erandilised juhused loomaarsti loal, kui loom selle all ei kannata.

§ 7. Keelatud on loomade ülemäära tagakiusamine ja ülejõu käivale tööle või koormaveole rakendamine. Looma rakke ei või olla pigistav ega hõõruv. Talvel libedal teel ei või veoks ega sõiduks tarvitada rautamata või nüridalt rautatud loomi. Rakkes mahalangenud veoloom tuleb kohe lahtirakendada.

Keelatud on looma pea jala külge sidumine ning toorelt ohjadest kiskumine.

§ 8. Külmaga kui õhu temperatuur on alla 10°C, tuleb veo- ja sõiduloomad peatuskohtadel katta. Looma katteriie peab ulatama rangidest sabani ja külbedel õlaliigese horisontaalini. Samuti on keelatud soojaks sõidetud looma katmatult seisma jätta.

§ 9. Hobuse söötmisel ja jootmisel tuleb neil suurauad suust ära võtta ja külmal ajal rauad enne suhu panemist käte vahel soendada.

§ 10. Ruumid, kus loomi peetakse peavad loomadele võimaldama tarvilisel määral kaitset halva ilma ja külma vastu, ning ei tohi olla pimedad.

§ 11. Kõikide loomade asjata- ja rituaaltapmine on keelatud.

§ 12. Loomaaedade pidajad peavad tundma metsloomade elu ja toitmisviise ning ilma selleta neile lubasi välja ei anta.

Ilma alalise asukohata rändloomaaedade pidamine on keelatud.

§ 13. Loomade kasutamine teadusliseks otstarbeks, kui see sünnitab loomale kannatusi, võib sündida ainult erimääruse järgi.

§ 14. Keelatud on kalapüügil söödaks tarvitada eluskalu ja jahipidamisel ― elusloomi ja -linde.

§ 15. Tuvide, metsa-, laulu- ja teiste lindude, väljaarvatud kodu-, jahi- ja kahjulikud linnud, ― igal viisil surmamine, vigastamine, jälitamine ja püüdmine on keelatud.

§ 16. Koduloomade tapmine võib sündida ainult vastava eeluimastusvahendi tarvitamisega. Uimastamist ei nõuta, kui loom äkilise haiguse või parandamata raske vigastuse tõttu tuleb surmata, ning uimastusvahendeid ei ole käepärast olemas. Kodulindude tapmine sünnib erimääruste järgi.

Keelatud on looma tappa, teiste tapmise järjekorda ootavate loomade juuresolekul.

§ 17. Alaealistel alla 18 aasta vanuses on tegutsemine ja viibimine loomatapmise juures keelatud.

§ 18. Sarnases seisukorras olevat looma, mille ellujätmine oleks piinamine, ― tuleb surmata. Loomavaldajal, politseiametnikul ja loomaarstil on õigus looma kohapeal surmata, kui see vajalik on looma piina kõrvaldamiseks.

§ 19. Kui looma järelevaatusel leitakse, et loomale on vajalik ravi, siis võib politsei või loomakaitseinspektor nõuda vastavat ravi loomvaldaja kulul.

§ 20. Loomakaitse inspektoritel on õigus loomakaitse seaduse rikkumise juhtudel koostada protokolle süüdlaste vastutusele võtmiseks, ning esineda kohus süüdistajana loomakaitse seaduse rikkumise asjades, ning kontrollida loomakaitse nõuete täitmist.

§ 21. Loomakaitse inspektorid valitakse loomakaitse seltside poolt, ning kinnitatakse ametisse vastava omavalitsuse poolt, kes neid varustab vastava ametitunnistusega. Loomakaitse inspektor ametikohuste täitmisel loetakse palgata omavalitsuse ametnikuks.

§ 22. Käesoleva seaduse alusel on Põllutööministril õigus väljaanda täiendavaid määrusi.

§ 23. Käesoleva seaduse ning selle seaduse põhjal antud määruste vastu eksijaid karistatakse rahatrahviga kuni 300 kroonini, kuid raskemate süütegude korral kuni 6 kuulise vangistusega.

§ 24. Korduva või eriti toore loomapiinamise eest karistatud isikul võtab kohus lisakaristusena ära vastava looma pidamise õiguse jäädavalt või ajutiselt kestvusega kuuest kuust kuni kümne aastani.

§ 25. Loomapidajailt, kelledel loomapidamise õigus kohtupoolt äravõetud, võetakse loomad, ning müüakse politsei poolt ära avalikul enampakkumisel, kuna haiged ja vigased loomad paigutatakse enne müüki loomaravilasse kuni ravi vajaduse möödumiseni, või surmatakse ära, süüdlase loomapidaja kulul. Loomamüügist saadud raha peale kulude mahaarvestamist antakse välja loomaomanikule.

§ 26. Loomakaitse seaduse rikkumise eest määratud rahatrahvidest laekunud summadest määratakse 50% loomaravilate ülevalpidamise kulude arvele, ning 25% loomakaitse korraldamiseks Eesti Loomakaitse Liidu käsutusse.