Lord Jim/IV

Lord Jim
Joseph Conrad, tõlkinud A. H. Tammsaare

V→

NELJAS PEATÜKK.

UMBES kuu hiljem, kui Jim, vastates esitatud küsimustele, katsus ausalt selle sündmuse kohta tõtt avaldada, ütles ta laevast rääkides: „Ükskõik, mis see oli, aga ta läks temast sama kergesti üle, nagu uss kepist.“ See pildistus oli hea: küsimused sihtisid tõsiasjule ja ametlikku juurdlust toimetati kuski idamaises sadamas politseivalitsuses. Jim seisis tunnistajapingil sirgena ja õhetavate paletega jahedas kõrges ruumis: suur lehvikute seadeldis liikus kõrgel tema pea kohal tasakesi edasi-tagasi ja alt vahtis tema poole nii palju silmi mustist, valgeist, punaseist tähelepanelikest ja kütkestatud nägudest, nagu oleksid kõik need inimesed, kes istuvad siin korralikult ridamisi kitsastel pinkidel, orjastatud tema häälevõluga. See hääl oli vali ja ta kumises kohutavalt tema endagi kõrvus; see oli ainus kuuldav kõla kogu maailmas, sest ähvardavalt selged küsimused, mis käristasid temalt vastuseid, näisid moonduvat tema rinnas ahastuseks ja piinaks — lähenesid temale torkavalt ja vaikselt, nagu kellegi enda südametunnistuse hirmus küsitlemine. Väljas kõrvetav päike — sees suurte lehvikute tuul, mis paneb su värisema, häbi, mis paneb su põlema, tähelepanelikud silmad, mille pilgud pistavad. Eesistuja nägu, puhtaks aetud ja ükskõikne, tundus surnukahvatuna kahe kaasistuva meremehe punaste nägude kõrval. Laia laealuse akna valgus langes kõrgelt nende kolme mehe peadele ja õlgadele ja nad torkasid pööraselt selgesti silma kohturuumi hämaruses, kus pealtkuulajaiks näisid olevat jõllitavad varjud. Nemad vajasid tõsiasju. Tõsiasju! Nemad nõudsid temalt tõsiasju, nagu võiksid tõsiasjad midagi seletada!

„Kui olite jõudnud otsusele, et olite millegi otsa põrganud, ütleme, mõne ujuva laevakere otsa, andis kapten teile käsu ettepoole minna vaatama, kas on kuski mingit riket. Pidasite teie seda tõenäoliseks, kui arvestada tõuke kõvadust?“ küsis pahempoolne kaaskohtunik. Tal olid hoburauataoline habe, ettetungivad palenukid ja mõlemate küünarnukkidega lauale toetunult hoidis ta oma karedad käed näo ees ning vaatas Jimile mõtlikkude siniste silmadega otsa; teine, keegi tüse, põlgliku ilmega mees, seljakil oma istmel, pahem käsi täies pikkuses välja sirutatud, põristas tasakesi sõrmeotstega kuivatuspaberil; keskel sirgelt oma avaral tugitoolil istuv politseikohtunik, pea kergelt viltu kaldunud, hoidis oma käed kokkupandult rinnal, tindipoti kõrval mõned lilled klaasvaasis.

„Ei pidanud,“ vastas Jim. „Mulle anti käsk, mitte kedagi kutsuda ja keelati müra teha, et mitte hirmu tekitada. Seda ettevaatust pidasin ma mõistlikuks. Ma võtsin ühe neist lampidest, mis rippusid purjekatuse all, ja läksin ettepoole. Kui olin avanud esitääviluugi, kuulsin veesolinat. Lasksin lambi kogu nööri pikkuses allapoole ja nägin, et esitääv oli juba üle poole vett täis. Nüüd teadsin, et allpool veepinda peab laeval olema suur auk.“ Ta peatus.

„Jah,“ ütles paks kaasistuja, naeratades unistavalt kirjamapile; tema sõrmed mängisid vahetpidamata, puutudes kuulmatult paberit.

„Kohe ei mõelnud ma hädaohust. Pisut olin ma muidugi ehmunud: see kõik sündis ju nii rahulikult ja nii väga äkki. Ma teadsin, et laeval pole mingit vaheseina peale selle, mis eraldab esitäävi ninaruumist. Läksin tagasi, et teatada kaptenile. Kohtasin abimasinisti, kes ajas end püsti sillatrepi juures; tema näis segasena ja ütles, tema pahema käe luu olevat vist murdunud; kuna mina olin vöörosas, oli ta allatulekul ülemisel trepiastmel libisenud ja sealt maha kukkunud. Ta hüüdis: „Mu jumal! See närune vahesein annab silmapilk järele ja siis läheb see neetud riistapuu nagu tinatükk põhja.“ Ta tõukas minu oma parema käega kõrvale ja jooksis minu eel mööda redelit üles, kuna ise ronides karjus. Tema pahem käsi rippus lõdvalt kõrval. Mina jõudsin talle õigel ajal järele, et näha, kuis kapten talle kallale tormas ja ta selili lõi. Teist korda ta teda enam ei löönud: ta kummardus lamaja üle ja rääkis talle vihaselt, kuid üsna tasakesi. Arvatavasti küsis ta temalt, miks pagana päralt ei pannud ta masinaid seisma, selle asemel et laevalael ümber käratseda. Kuulsin teda ütlevat: „Tõuse üles! Jookse! lenda!“ Ka vandus ta. Masinist lippas tüürpoordiredelist alla, jooksis ümber kajuti laeakna masinaruumi sissekäigu juurde, mis asus pahemal serval. Joostes ta oigas…“

Jim rääkis pikkamisi; tal tuli kõik ruttu ja äärmiselt elavalt meelde; ta oleks võinud vastukajana jäljendada masinisti oigamist, et paremini selgitada nendele inimestele, kes vajasid tõsiasju. Oma esialgse mässumeelsuse järele ta jõudis veendumusele, et ainult seisukorra täppis kujutamine võib päevavalgele tuua tõelise koleduse, mis pettus asjade kohutava välimuse varjul. Tõsiasjad, mida need inimesed nii väga himustasid teada, olid olnud näha, tunda, meeltele tajuda; neil oli olnud oma paik ruumis ja ajas ja nad olid nõudnud oma olemasoluks tuhatneljasajatonnilise auriku ja kakskümmend seitse minutit kella järgi; kokku see kõik lõi terviku, millel oma tunnused, ilmed, teatud keerukas nägu, mida võis mäletada silma kaudu, ja veel midagi muud, midagi nägematut, mingi juhtiv hukatusevaim, mis temas asus, nagu õel hing vastikus kehas. Ta katsus seda maksku mis maksab selgeks teha. See polnud mingi harilik sündmus, temas oli kõik äärmiselt tähtis ja õnneks mäletas tema kõik. Tal oli vajadus edasi rääkida tõe pärast, võib-olla ka iseenda pärast; ja sellal kui ta end väljendas teadlikult, tormas tema vaim sõna otsekoheses mõttes ümber tõsiasjade suletud ringis, mis olid tõusnud üle tema pea, et teda eraldada omasugustest: ta oli nagu olend, kes leiab enda vangistatuna ümbritseva kõrge aiaga ja tormab sealt arutuna ringiratast ööpimeduses, püüdes leida nõrka kohta, mõnd lõhet, mõnd kohast paika üleronimiseks või auku, millest võiks läbi pugeda ja põgeneda. See pöörane vaimuaktiivsus pani teda ajuti rääkimises peatuma…

„Kapten käis ikka veel sillal siia-sinna; ta paistis küllalt rahulikuna, ometi ta komistas mitu korda; ja kord, kui mina temaga kõnelesin, sammus ta minule otsa, nagu oleks ta täiesti pime. Sellele, mis mina temale ütlesin, ei andnud ta mingit kindlat vastust. Ta pomises midagi endamisi; mina kuulsin temalt ainult mõned sõnad, mis kõlasid nagu „neetud aur“ ja „põrgu aur!“ — midagi aurust. Ma arvasin…“ Ta kippus rääkima ebaasjalikku juttu; küsimus asja kohta katkestas ta kõne nagu valuhoog ja ta tundis end äärmiselt arana ja väsinuna. Ta hakkas jõudma olulise juurde, kuid nüüd, kus teda jõhkralt katkestatud, ta pidi vastama ainult jah või ei. Ta andis lühidalt tõepärase vastuse: „Jah, seda ma tegin;“ ja kuna tal hing viskles valudes, seisis ta oma meeldiva näo, suure kogu ning noorte, süngete silmadega püstiõlul tunnistajaloožis. Ta pidi veel teisele asjassepuutuvale küsimusele vastama, mis samuti ükskõikne, siis ootas ta jällegi. Tema suu oli maigutult kuiv, nagu oleks ta söönud tolmu, siis soolane ja kibe, nagu pärast merevee joomist. Ta pühkis oma higist otsaesist, niisutas keelega kuivanud huuli ja tundis värina jooksvat mööda selga alla. Tüse kaasistuja oli lasknud oma silmalaud kinni langeda ja trummeldas sõrmedega kõlatult, nägu hooletu ja nukker; teise silmad, mis paistsid üle päikesepõlenud, kokkupandud sõrmede, näisid helkivat heatahtlusest; kohtunik oli ettepoole kummardunud; tema kahvatu nägu lähenes lilledele ja siis langes ta küljeti toolitoele, surudes meelekoha pihku. Lehvikute tuul keerles alla peadele, tumedanäolistele pärismaalastele, kes kaetud avarate rüüdega, eurooplastele, kes kuumuses koos istusid, seljas jämedatoimsed linased ülikonnad, mis sobisid neile nii täpsalt nagu nende ihunahk, ja troopikakübarad põlvil, kuna mööda seinaääri kohtuteenrid libisesid, kitsastes, pikkades valgetes kuubedes, vilksatades kiiresti edasi-tagasi oma paljastel varvastel, punased vööd üle õla, punased turbanid peas, ikka mürata nagu vaimud ja alati elevil kui jahikoerad.

Jimi silmad, mis rändasid vastuste vaheajul ringi, peatusid kellelgi valgel mehel, kes istus teistest eraldi, nägu tuule ja päikese pargitud ja pilvine, kuid silmad rahulikud, pilk otsekohene, huvitatud ning selge. Jim vastas veel ühele küsimusele ja tahtis peaaegu hüüda: „Mis on sel mõtet! mis mõtet!“ Ta lõi kergesti jalaga, hammustas oma huult ja vaatas üle peade kaugemale. Ta kohtas valge mehe silmi. Temale juhitud pilk oli teiste kütkestatud päranisilmil vahtimisest erinev. See oli arukas tahtlik tegu. Kahe küsimuse vahel unustas Jim end sel määral, et leidis võimaluse mõtlemisekski. See mees — vilas mõte — vahib minu poole, nagu võiks ta kedagi või midagi näha üle minu õla. Ta on seda inimest enne kohanud — võib-olla tänaval. Ainult kindel — rääkinud ta pole temaga mitte. Päevade kaupa, paljude päevade jooksul pole ta kellegagi rääkinud, vaid on jutelnud iseendaga — vaikselt, segaselt, lõpmatult, nagu üksik vang oma kongis või eksinud rändur metsas. Praegu ta vastas küsimusile, mil polnud tähendust, kas nad omasid eesmärgi või mitte, kuid ta kahtles, kas ta veel kunagi elus kord oma südame tühjaks puistab. Tema enda tõepäraste avaldiste kõla kinnitas tema mõtlikku arvamust, et rääkimisest polnud temal enam mingit tulu. See mees seal eemal näis taipavat tema seisukorra meeleheitlikku raskust. Jim vaatas tema poole ja pöördus siis otsustavalt temast kõrvale, nagu pärast lõplikku jumalagajätmist.

Ja hiljem, nii mõnigi kord, kaugeil mail, ilmutas Marlow tahet Jimi mälestada, mälestada üksikasjaliselt, peenusteni ja kuuldavalt.

Võib-olla sündis see pärast lõunat kuski rõdul, mida piiras liikumatu lehestik ja kroonisid lilled, kus põlevad sigariotsad lõid heledad laigud sügavasse videvikku. Iga korvtooli pikendatud kere varjas ühe kuulaja. Aeg-ajalt tegi väike punane helk järsu liigutuse, kallates valgust rammestunud käele, osalt ka sügavas rahus viibivale näole, või heites punast helki mõtlikele silmile, mida varjutas tükk siledat otsaesist; ja juba esimese sõna lausumisel muutus Marlow puhkuseks väljasirutatud keha toolil üsna vaikseks, nagu oleks tema vaim tagasi lennanud möödunud aegadesse ja nagu räägiks ta tema huulte kaudu minevikust.