Lord Jim/XI

Allikas: Vikitekstid
X
Lord Jim
Joseph Conrad, tõlkinud A. H. Tammsaare
XII

ÜHETEISTKÜMNES PEATÜKK.

„TA kuulas mu sõnu, pea teisele poole viltu, ja nõnda võisin uue pilgu heita läbi lõhe udus, milles ta liikus ja elas. Tume küünal särtsus klaaskuulis ja see oli kõik, mille abil ma teda nägin; tema selja taga oli pime öö ühes heledate tähtedega, mis asusid kaugel ruumis ja mis ahvatlesid silma veel suurema pimeduse sügavustesse; ja ometi näis mingisugune saladuslik valgus mulle tema poisilikku pead näitavat, nagu oleks noorus sel hetkel temas silmapilguks loitma löönud ja siis kustunud. „Te olete nii hea, et võtate vaevaks mind kuulata,“ ütles ta. „Mulle on see nii hea. Teie ei tea, mis see mulle tähendab. Teie ei tea…“ sõnadest näis tal puudu tulevat. See oli selge pilk tema hinge. Tema oli seda laadi noormees, nagu tahad neid näha oma läheduses; seda laadi, millisena armastad iseennast tagasi mõelda; seda laadi, kelle ilme kipub kaaslaseks neile illusioonidele, mis on arvatavasti juba möödas, hävinenud, külmad ja mis võõrast leegist süttinuina loidavad uuesti kuski sügaval, sügaval, loidavad valgust… kuumust! Jah; siis heitsin pilgu temasse… ja see polnud viimne selletaoline… „Teie ei tea, mis tähendab see minusugusele, kui teda ustakse — teha oma süda puhtaks kellegi vanema inimese ees. See on nii raske — nii hirmus ebaõiglane — nii võimata uskuda.“

„Udu tõmbus jällegi kokku. Ma ei tea, kui vana ma tema meelest võisin olla — ja kui väga tark. Mitte pooltki nii vana, kui tundusin siis iseendale; mitte pooltki nii kasutult tark, kui ma teadsin iseend olevat. Mitte üheski teises elukutses peale meremehe oma ei torma nende südamed, kes juba kukkunud ujuma või põhja vajuma, nii väga noorusele vastu, kes seisab oma elutee algusel, vaadates säravail silmil sellele sädelevale pinnale, mis on ainult tema oma leegitseva pilgu vastuhelk. On selline suurepärane ebamäärasus neis ootusis, mis meid kõiki merele ajanud, selline hiilgav piiramatus, selline ilus iha seikluste järgi, mille tasuks on ainuüksi nemad ise. Mis me saavutame — noh, sellest ei taha me rääkida; kuid kas võib ükski meist naeratust tagasi suruda? Üheski teises elukutses pole pettekujud nii tühjad tõelikkusest — üheski teises pole algus ainult pettekuju — pettumus kiirem — allumine täielikum. Kas pole meie kõik alanud sama ihaga, lõpetanud sama teadmisega, kandnud mälestuses sama võlu läbi räpaste päevade needuse? Mis siis ime, et kui kedagi tabab mõni raske löök, siis tuntakse ühtekuuluvust sügavamini; et peale ametivendluse astub mõjule mingi teise, laiema tundmuse võim — tundmus, mis seob mehe lapsega. Seal ta nüüd seisis minu ees ja uskus, et iga ja tarkus võivad vahendit leida tõepiina vastu; ta laskis pilgu heita endale kui noorele kaaslasele, kes on sattunud lommi, mis on lommide lomm, seda sorti lomm, mis paneb pühalikult raputama halli habet, sealjuures varjates naeratust. Ja tema oli surma üle järele mõelnud — pagan võtku teda! Ta oli mõtelnud temast sellepärast, et ta arvas, ta oli oma elu päästnud, kuna aga elu võlu läks öösel ühes laevaga põhja. Mis oleks loomulikum! See oli küllalt traagiline ja imelik, et täie teadmisega valjult kaastundmuse järgi karjuda; ja mille poolest olin mina parem kui ülejäänud inimsugu, et oleksin võinud oma kaastundmust talle keelda? Ja kuna ma alles temale otsa vaatasin, tõmbus udulõhe kokku ja noormehe hääl rääkis:

„„Ma tundsin end nii kadununa, teate. See oli ju selline asi, mida inimene ei usu sündivat. See polnud näiteks mitte mõni võitlus.“

„„Seda ta polnud,“ olin nõus. Ta paistis muutununa, nagu enam valminuna.

„„Ei võinud ju kindel olla,“ lausus ta.

„„Ah! Te ei olnud kindel,“ ütlesin ma, kuid mind lepitas kohe kerge ohkehääl, mis liikus meie vahelt läbi nagu linnutiibade vuhin ööpimeduses.

„„Ei olnud,“ ütles ta südilt. „See oli midagi selle viletsa loo taolist, mille nemad valmis sepitsesid. See polnud vale — kuid polnud ka tõde. See oli midagi… Mis on lausa vale, seda teame. Paberilehe paksuski ei eraldanud selles asjas tõtt valest.“

„„Mida vajasite siis veel,“ küsisin; kuid arvan, ma rääkisin nii tasa, et tema ei kuulnud, mis ma ütlesin. Tema oli oma väitluse esitanud, nagu oleks elu mõni võrgustik jalgradu, mida eraldavad kuristikud. Tema hääl kõlas mõistlikult.

„„Oletage, et ma poleks mitte — tahan öelda, oletage, et oleksin jäänud veel laevale. Hea. Kui kauaks? Ütleme minutiks, pooleks minutiks. Kolmekümne sekundiga, nagu siis näis kindlana, oleksin ma olnud üle parda; ja mis te arvate, et mina poleks kinni haaranud igast esimesest asjast, olgu see aer, päästepoi või ükskõik mis? Usute seda?“

„„Ja ära pääsenud,“ hüüdsin mina vahele.

„„Vähemalt seda tahtnud,“ vastas tema. „Ja see on rohkem, kui mis ma tahtsin siis, kui ma …“ ta väristas end, nagu peaks ta jooma mingit vastikut arstirohtu… „hüppasin,“ ütles ta krampliku pingutusega, mille surve nagu õhulainete edasikantuna pani minugi pisut võpatama toolil. Ta silmitses mind uurival pilgul. „Teie ei usu mind,“ hüüdis ta. „Ma vannun!… Pagan võtku! Te panite mu rääkima ja… Teie peate!… Te ütlesite, et tahate uskuda.“ „Muidugi, ma usun,“ vastasin mina asjalikul toonil, mis mõjus rahustavalt. „Enesestki mõista, ma poleks teile kõigest sellest rääkinud, kui te poleks džentlmen. Ma oleksin pidanud teadma… Mina… mina olen ju ka džentlmen…“ „Jah, jah,“ ütlesin ruttu. Tema vahtis mulle üksisilmi näkku ja pööras pikkamisi oma pilgu kõrvale. „Nüüd mõistate, miks ma lõpuks ometi mitte… miks ma sel viisil ei lõpetanud. Ma ei tahtnud karta oma teo tagajärgi. Ja igatahes, kui oleksin jäänud laevale, siis oleksin teinud kõik võimaliku, et eluga pääseda. On teada inimesi, kes ujusid tundide kaupa veepinnal — ulgumerel — ja keda lõpuks ometi üles korjati, ilma et neil oleks olnud mingit viga. Mina oleksin võinud seda paremini välja kannatada kui nii mõnigi teine. Minu südamega on kõik korras.“ Ta tõmbas oma parema käe rusika taskust ja lõi sellega endale vastu rinda, mis kõlas nagu tume plahvatus öösel.

„„Jah,“ ütlesin. Ta mõtles, jalad pisut laiali ja lõug rinnal. „Ainult juuksekarva laius,“ lausus ta. „Juuksekarva laiustki pole selle ja teise vahel. Ja siis…“

„„Südaöösel on raske näha juuksekarva,“ rääkisin vahele, kardan, pisut tigedalt. Kas taipate, mis ma mõistan elukutse solidaarsusega? Ma olin temale pahane, nagu oleks ta mind petnud — mind! — minult petnud hiilgava võimaluse veel alal hoida oma elutee alguse pettekujud ja nagu oleks ta röövinud meie ühiselt elult tema viimse võlusädeme. „Ja nõnda siis läksite minema — kohe.“

„„Hüppasin,“ parandas ta mind toonitavalt. „Hüppasin — mõistate!“ kordas ta ja ma imestasin selles peituvat selget, kuid varjatud eesmärki. „Jah! Võib-olla ei võinud ma siis näha. Aga hiljem paadis oli mul aega ja valgust küll. Ja ma võisin ka mõelda. Keegi poleks sellest muidugi teada saanud, kuid see ei teinud asja kergemaks. Ka seda peate uskuma. Kogu seda rääkimist ma ei vajanud… Ei… Jah. Ma ei taha valetada… ma vajasin seda: just seda ma vajasin — seal. Usute teie, et teie või mõni teine oleks minu sinnamaale saanud, kui mina… Ma ei karda… ei karda seda öelda. Ka ei kartnud ma seda mõelda. Ma vaatasin sellele näkku. Ma ei mõelnudki ära joosta. Alguses — kui poleks olnud neid kaaslasi, siis oleksin ma ehk tahtnud… Ei! Taeva nimel! Ma ei tahtnud neile seda rahuldust anda. Nemad olid juba küllalt teinud. Nemad sepitsesid loo ja uskusid seda ise, niipalju kui mina tean. Kuid mina tundsin tõde ja mina tahtsin ta läbi elada — üksinda, iseendaga. Mina ei tahtnud ometi sellise alatu asjaga leppida. Aga mida see lõpuks tõendas? Ma olin pagana otsas. Elust tüdinud — kui rääkida teile tõtt; kuid mis oleks kasu sellestki, kui ma oleksin kõrvale põiganud sel — sel — viisil? See polnud see õige viis. Ma arvan… ma arvan, et see poleks — see poleks lõpetanud midagi.“

„Ta käis kogu aeg edasi-tagasi, kuid viimaste sõnadega ta pöördus äkki minu poole.

„„Mis arvate teie?“ küsis ta minult ägedalt. Järgnes vaheaeg ja äkki tundsin end sügava ja abitu väsimuse võimuses, nagu oleks tema hääl kiskunud mu unest, kus rändasin läbi tühja ruumi, mille lõpmatus oli piinanud mu hinge ja kurnanud keha.

„„…Poleks lõpetanud midagi,“ kordas ta mulle kangekaelselt natukese aja pärast. „Ei! õige oli temale vastu astuda — üksi iseendaga — oodata teist juhust — välja uurida…““