Lord Jim/XIV

Allikas: Vikitekstid
XIII
Lord Jim
Joseph Conrad, tõlkinud A. H. Tammsaare
XV

NELJATEISTKÜMNES PEATÜKK.

„MA magasin vähe, einetasin ruttu ja pärast kerget kõhklemist jätsin hommikuse külaskäigu oma laevale tegemata. See oli tõepoolest väga halb, sest kuigi minu esiohvitser oli igapidi suurepärane inimene, ometi oli temal kalduvus kõike mustana näha, nii et kui ta ei saanud oma abikaasalt oodatud ajaks kirja, võis ta vihast ning armukadedusest otse segaseks minna, kaotades asjade kohta ülevaate ja minnes tülli kõigi madrustega; ta võis siis kas oma kajutis nutta või muutuda nii metsikuks, et ajas mehed otse mässule. Asi tundus minule alati seletamatuna: nad olid juba kolmteistkümmend aastat abielus. Millalgi nägin ma silmapilguks tema naist ja ausõna, mina ei suutnud kuidagi mõista, et on olemas nii raiskunud mees, kes võiks pattu teha selle naise pärast, nii ebameeldiv oli see. Ma ei tea mitte, kas ma ehk võõriti ei talitanud, et loobusin oma arvamuse avaldamisest vaesele Selvinile: see mees valmistas endale maa peal väikese põrgu, mille käes kannatasin ka mina kaudselt, kuid isesugune vale peenetundlus takistas mind. Meremeeste abielulised vahekorrad on üldse väga huvitav aine ja mina võiksin siin näiteid esitada… Siiski, siin pole selleks koht ega aeg ja meil on tegemist Jimiga, kes vallaline. Kui tema kujutlusrikas teadvus või tema uhkus, kui kõik need harukordsed viirastused ja sünged varjud, mis olid tema nooruse hädaohtlikeks kaaslasiks, ei lasknud teda peapaku eest põgeneda, siis mina, keda ükski ei võinud kahtlustada selliste kaaslaste omamises, tundsin tungi maksku mis maksab tema pead näha pakul langemas. Pöörasin sammud kohtukoja poole. Ma ei lootnud, et leiaksin sealt palju mõjuvaid muljeid, kosutust, huvi või isegi hirmu — ehk küll seni kui leidub maailmas veel elu, hea tubli hirm on mõnikord päris tulus asi. Siiski ma ei oodanud, et saaksin nii hirmsasti rusutud. Tema karistuse kibedus seisis selle kõledas ja alatus õhustikus. Kuriteo tõsine tähendus peitub olemuselt usalduse murdmises inimkonna vastu ja sellelt seisukohalt vaadelduna polnud tema mingi alatu äraandja, kuid tema hukkamine oli nurgatagune ettevõte. Polnud mingit kõrget tapalava ega punast riiet (kas Tower Hill’il[1] oli punane riie? Seal oleks see pidanud olema), ei mingit õudusest kangestunud hulka, keda pidi kohutama tema süüga ja pisarateni liigutama tema saatusega — ei õhkugi süngest kättemaksust. Minu minnes oli märgata ainult selget päikesepaistet, liig kirglikku hiilgust, kui et see oleks võinud lohutada; tänavad olid täis segipaisatud värvilaike, nagu rikutud kaleidoskoobis: kollane, roheline, sinine, pimestav valge, katmata õla pruun paljasolek, härjavanker oma punase kattega, rühm pärismaalisi sõdureid halli keha ja musta peaga, jalas tolmused nöörsaapad, pärismaaline politseinik tumedas kitsas mundris ja lakknahast vööga, kes vaatles mind idamaiselt kaastundliku pilguga, nagu kannataks tema rändav vaim sõnulseletamatult sellest ettenägematust — kuidas nad nüüd seda nimetavad? — avatarist — lihakssaamisest. Üksiku puu all kohtukoja hoovis asusid maalilikus rühmas külaelanikud, kes seisid ühenduses selle teotusasjaga, sarnanedes värvilise kivitrükipildiga kuski idamaises reisikirjeldises. Puudusid ainult esirinnas asuv suitsujuga ja rohtusöövad koormakandjad loomad. Nende taga kerkis sile kollane müür, ulatudes üle puu ja peegeldades valgusehelki. Kohtukoda oli sünge, paistis harilikust avaram. Kõrgel ülal tumedas ruumis õõtsusid lehvikud lühidalt edasi-tagasi. Siin-seal seisis mõni drapeeritud kuju, paistes palja seina kõrval päkapikulasena ja püsides tühjade pingiridade vahel liikumatuna, nagu oleks ta süvenenud vagasse vaatlusse. Kaebaja, keda pidi olema peksetud, paks šokolaadikarva puhtaks aetud peaga mees, rasvane rind paljas ja helekollane kastimärk ninaseljal, istus toredas liikumatuses: ainult tema silmad välkusid, keereldes pimeduses, ja hingamisel tema ninasõõrmed laienesid ning tõmbusid tugevasti kokku. Brierly laskus oma toolile ja näis väsinuna, nagu oleks ta kogu öö kulutanud võidujooksuharjutusil söeräbuga kaetud jalgteel. Vaga purjekakapten paistis ärritatuna ja tegi ärevaid liigutusi, nagu oleks tal raske ennast taltsutada, et mitte üles tõusta ja meid manitseda palvele ning kahetsusele. Kohtuniku pea, mis hoolega korraldatud juuste all imelikult kahvatu, sarnanes lootusetu haige peaga, keda on voodis pestud, harjatud ning istuma seatud. Ta nihutas lillevaasi kõrvale — kimp pikavarrelisi punaseid ja roosasid lilli — ja võttes mõlemasse kätte pika, sinaka paberilehe, laskis silmad üle selle joosta, surus küünarnukid lauaservale ja hakkas lugema valju häälega ühetaoliselt, selgelt ja ükskõikselt.

„Jumala eest! Hoolimata kõigist minu rumalusist tapalavade ja veerevate peade suhtes, ma kinnitan teile, et see siin oli mõõtmatult halvem kui pearaiumine. Üle kõige lasus raske lõpuaimdus ilma kergendava rahu ja julgeoleku tundmuseta, mis järgneb kirve langemisele. Asjaharutamises tundus surmaotsuse kogu külm kättemaks ja asumiselesaatmise julmus. Nõnda nägin mina seda tol hommikul — ja isegi praegu arvan ma selles hariliku sündmuse liialdatud hinnangus nägevat vääramata tõe jälge. Te võite kujutella, kui tugevasti ma tundsin seda siis. Võib-olla just sellepärast ei suutnudki ma kuidagi veenduda, et kõik on möödas. Kandsin seda asja alati endaga kaasas ja olin valmis tema kohta inimeste arvamusi kuulama, nagu poleks ta tõepoolest tegelikult veel lõpetatud: isiklikku arvamust — rahvusvahelist arvamust — ja jumal teab mis! Näiteks tolle prantslase oma. Tema oma maa otsus väljendus tolles kiretus ja täpsas fraseoloogias, mida tarvitaks masin, kui masinad oskaksid rääkida. Kohtuniku pea oli pooleldi paberiga varjatud ja tema otsaesine oli nagu alabaster.

„Kohtul oli mitu küsimust lahendada. Esimeseks — kas laev oli sõiduks kõlblik ja nõutavalt varustatud? Kohus leidis, et ei olnud. Järgmiseks punktiks, nagu ma mäletan, oli: kas laeva kuni õnnetuse silmapilguni juhiti korralikult ja meremeheliku hoolega. Sellele vastati jaatavalt, jumal teab miks, ja siis nad avaldasid arvamust, et pole tõendusi õnnetuse tõsiste põhjuste selgitamiseks. Arvatavasti mõni ujuv vrakk. Mina isegi mäletan, et tol ajal läks kaduma norra parklaev pedakate koormaga ja see ongi just seda sorti sõiduriist, mis võis tormis ümber minna ja kuude kaupa merel ujuda, põhi püsti — otsekui mingi merepeletis, mis pimeduses püüab endale laevu saagiks. Sellised rändavad laibad on küllalt harilik nähtus põhjapoolsel Atlandil, kus kummitavad kõik merekoletised — udud, jäämäed, õnnetusega ähvardavad surnud laevad ja vältavad õudsed tormid, mis sööbivad sinusse kui mõni vereimeja, kuni sul kaob jõud, vaim ja lootus ning sa tunned end ainult tühja inimkestana. Kuid seal — neil meredel — oli see juhtum sedavõrt haruldane, et sarnanes õela kõrgema võimu erilise kavatsusega, mis paistis äärmiselt mõttetu saatanatembuna, kui ta ehk polnud sihitud donkimeni tapmiseks või Jimi pihta, kellele ta tõi kaela midagi veel halvemat kui surma. Need mõtted kiskusid mu tähelepanu kõrvale. Teatud aja jooksul oli kohtuniku hääl mulle ainult paljas kõla; kuid silmapilguks ta kujunes arusaadavaiks sõnuks:… „oma otsekoheste kohuste äärmises unustuses,“ ütles hääl. Järgmine lause läks mul kuidagi kaduma ja siis:… „maha jättes hädaohuhetkel nende hooleks usaldatud elud ja varanduse…“ läks lugemine pikkamisi edasi ning peatus. Valge otsaesise all asuv paar silmi heitis tumeda pilgu üle paberiserva. Ma vaatasin ruttu Jimi poole, nagu oleksin lootnud tema kadu kohtukojast. Ta oli üsna vaikne — kuid ometi oli ta siin. Ta istus priskena ja valgeverelisena äärmises tähelepanus. „Sellepärast,…“ algas hääl toonitavalt. Ta vahtis üksisilmi ja avatud huulil, rippudes laua taga istuva mehe sõnade küljes. Need tungisid vaikusse, edasikantuna lehvikute tuulest, ja mina, uurides nende mõju Jimisse, tabasin ainult ametliku kõne katkendeid… Kohus… Gustav see ja see, kapten… sünnilt sakslane… James see ja see… esiohvitser… tunnistused tühistatud.“ Vaikus. Kohtunik laskis paberi langeda ja, nõjatudes tooli küljetoele, hakkas rahulikult kõnelema Brierlyga. Inimesed hakkasid välja minema; teised trügisid sisse ja ka mina liikusin ukse poole. Väljas jäin seisma ja kui Jim läks minust mööda värava poole, haarasin tal käest kinni ja peatasin ta. Tema pilk tegi mu nõutuks, nagu oleksin mina tema seisukorra eest vastutav: ta vaatas mulle otsa, nagu oleksin mina elukurjuse kehastus. „Kõik on möödas,“ kogelesin. „Jah,“ ütles tema segaselt. „Ja nüüd ärgu keegi…“ Ta tõmbas oma käe minu peost. Ma vaatlesin tema selga, kui ta läks. See oli pikk tänav ja tema paistis hulk aega silma. Ta astus kaunis pikkamisi, tuikudes pisut jalgel, nagu oleks tal raske olnud sirgest joonest kinni pidada. Just enne, kui ta kadus mu silmist, näis ta pisut tuigerdavat.

„„Mees üle parda,“ ütles madal hääl minu selja taga. Ümber pöördudes nägin kedagi vana tuttavat lääne-austraallast, nimega Chester. Ka tema oli Jimile järele vahtinud. Tema oli mees, kel päratu suur rinnamõõt, kare, puhtaksaetud mahagonikarva nägu ja kaks nüri tutti terashalle tihedaid traatkarvu ülemisel huulel. Ta oli olnud pärlipüüdja, rannavaras, ärimees, tema omade sõnade järgi vist ka valaskalapüüdja — kõik, mis merel võib olla, ainult mitte röövel. Vaikne ookean, põhjas või lõunas, oli tema tõsine jahiala; kuid siia kaugele oli ta selleks rännanud, et osta mõnd odavat aurikut. Hiljuti oli ta avastanud — nagu ta ise ütles — kuski linnusõnniku saare, kuid sellele läheneda oli hädaohtlik ja ka ankrupind ei olnud seal kuidagi kindel. „Sama hea kui kullakaevandus,“ hüüdis ta. „Kihuta keset Walpole’i karisid ja kuigi on õige, et pole võimalik leida kuski tugipinda alla neljakümne sülla, mis siis sest? Ka on seal muidugi marud. Kuid asi ise on esimest sorti. Sama hea kui kullakaevandus — parem! Kuid ei leidu ainustki hullu, kes tahaks õnne katsuda. Ei leidu ainustki kaptenit ega laevaomanikku, kes tahaks paigale läheneda. Nii otsustasin siis õige ise selle õnnistatud aine ära vedada…“ Selleks siis vajaski ta aurikut ja ma teadsin, et ta samal ajal kauples ühelt parsi firmalt vana kahemastilist üheksakümnehobujõulist meremuuseumi-eset. Me kohtusime mitu korda ja ajasime juttu. Tema vaatas asjatundlikult Jimile järele. „Võtab südamesse?“ küsis ta pilkavalt. „Väga,“ ütlesin mina. „Siis pole ta palju väärt,“ arvas ta. „Milleks see kisa? Tükk eesli nahka. See pole veel kunagi meest meheks teinud. Peab asju nägema, nagu nad on — kui mitte, siis poe veel täna maamulda. Seesugune ei tee siin ilmas midagi. Vaadake mind. Minul on juhtnööriks, mitte midagi südamesse võtta.“ „Jah,“ ütlesin mina, „teie näete asju, nagu nad on.“ „Sooviksin oma äriosanikku kohata, vaat’ seda ma sooviksin tõesti,“ ütles ta. „Te ju tunnete teda? Vana Robinsoni. Eks? Kurikuulsat Robinsoni? Teie ei tunne? See on mees, kes rohkem oopiumi salakaubana sisse vedanud ja omal ajal rohkem hülgeid kotti ajanud kui ükski kõige kangem varga Juku elavate seas. Räägitakse, tema tunginud harilikult hülgelaevadele Alaska läheduses kallale, kui udu olnud nõnda paks, et ainult vanajumal ise osanud ühte inimest teisest eraldada. Püha hirmu Robinson. Tema on see mees. Tema on minu kaaslaseks selles linnusõnniku-asjas. Parim juhus kogu tema elueas.“ Ta lähendas oma huuled minu kõrvale. „Inimesesööja? — jah, nõnda nimetati teda juba aastate eest. Te mäletate seda lugu? Laevahukk lääne pool Stewarti saart; õige; seitse pääsesid maale ja, nagu näib, ei saanud nad isekeskis mitte päris hästi läbi. Mõni on ju selline, et kargab tutti iga asja pärast — ei mõista halvast asjast head leida — ei näe asju, nagu nad on — nagu nad on, mu sõber! Ja tagajärjed? Selge, millised! Häda, häda; tahes või tahtmata hoop pähe; ja paras see ongi sellistele. Seda sorti on surnult kõige kasulikumad. Jutustatakse, et tema majesteedi laev Wolverine leidnud teise põlvitamas kuski mererohul, alasti nagu sündides, laulmas mingit jumalasõna-laulu; sel ajal sadas kerget lund. Tema ootas, kuni paat oli veel aerupikkuselt rannast eemal, siis kargas üles ja minema. Nad ajasid teda terve tunni rannarihval taga, kuni viimaks üks meremees võttis kivi ja viskas talle kõrva taha, nii et ta langes uimaselt maha. Üksi? Muidugi. Kuid sellega on samuti nagu nende hülgelaevadegagi; vanajumal ise teab, mis seal tõsi või mis vale. Paat ei juurelnud kaua. Nad mässisid ta mantlisse ja tõttasid võimalikult ruttu minema, sest pime öö lähenes ja ilm muutus halvaks, nii et laeval paugutati juba tagasikutset iga viie minuti pärast. Kolm nädalat hiljem oli ta terve nagu ikka. Rannal ei teinud ta asjast väljagi, litsus huuled kõvasti kokku ja laskis inimesi karjuda. Oli muidugi halb küllalt, et oli kaotanud oma laeva ja kogu oma vara, milleks veel tähelepanu pöörata inimeste sõimule. Selline on see minu mees.“ Ta tõstis oma käe, et viibata kellelegi eemal tänaval. „Temal on pisut raha, sellepärast pidin ta oma asja tõmbama. Olin sunnitud! Oleks olnud patt säärane leid sinna paika jätta, kuid mina ise olin plank. See lõikab muidugi mulle lihasse, kuid mina suudan asja näha, nagu ta on, ja kui ma pean jagama, mõtlen, ükskõik kellega, siis olgu see Robinson. Ma jätsin ta võõrastemajja einele, tuleb mulle siia järele, sest mul on idee… Ah! Tere hommikust, kapten Robinson… Minu sõber, kapten Robinson.“

„Kõhn patriarh, valge toimne ülikond seljas, rohelisega servatud, päikesekübar tudisevas peas, tuli vaaruvalt tipates põiki üle tänava meie juurde ja jäi seisma, surudes mõlemad käed varju varrele. Valge merivaigu kiududega habe rippus sorakalt rinnale. Ta pilgutas juhmilt mulle oma kortsunud silmalauge. „Kuis käsi käib? Kuis käsi käib?“ piiksus ta sõbralikult ja tudises. „Pisut kurt,“ ütles Chester kõrvale. „Vedasite ta kuue tuhande penikoorma taha, et odavat aurikut osta?“ küsisin mina. „Ma oleksin temaga kas-või kaks korda ümber ilma sõitnud, niipea kui teda nägin,“ ütles Chester ilmatu jõuga. „Aurik on me õnnesepp, mu poiss. On see siis minu süü, et kõik kaptenid ja laevaomanikud kogu Australaasias on neetud lollid? Kord rääkisin ühega kolm tundi Aucklandis. „Saatke laev,“ ütlesin mina, „saatke laev. Ma annan esimesest laadungist poole teile — jumalamuidu, ei millegi eest — et aga saaks asja käima.“ Aga tema: „Ma ei saadaks oma laeva isegi siis mitte, kui poleks ainustki teist kohta maailmas, kuhu teda saata.“ Täieline eesel, muidugi. Kaljud, voolud, ei mingit ankrupinda, järsud karid juurdesõitmiseks, ükski kinnitusselts ei julgeks riskida, ei mõistnud, kuidas võiks koorma enne kolme aastat peale saada. Eesel! Ma peaaegu langesin tema ette põlvili. „Kuid vaadelgem asja nagu see on,“ ütlen mina. „Pagan võtku neid kaljusid ja torme. Vaadake neile otse silma, nagu nad on. Seal on guaano. Queenslandi suhkrupilliroo kasvatajad löövad selle pärast sadamasillal lahinguid — löövad lahinguid, ütlen ma…“ Aga mis teha sellise lolliga?… „See on üks teie väikesist naljust, Chester,“ ütleb tema… Nali! Mul kippus nutt peale. Küsige kapten Robinsonilt siin… Oli veel keegi teine laevaomanik — paks niisuke, valge vestiga, Wellingtonis — tema mõtles, et minul on käimas mingi pettus või midagi selletaolist. „Ma ei tea, millist lolli te otsite,“ ütles tema, „kuid minul on praegu tegemist. Head päeva.“ Mul tuli himu teda oma kahe käe vahele võtta ja läbi tema oma kontori akna välja visata. Kuid ma ei teinud seda. Olin pehme nagu pastor. „Mõtelge järele,“ ütlen mina. „Mõtelge selle üle järele. Ma astun homme sisse.“ Tema urises mulle vastu umbes midagi seesugust nagu „kogu päeva väljas“. Mööda treppi alla minnes, oleksin tahtnud vihaga oma pea vastu müüri lüüa. Kapten Robinson siin võib teile jutustada. Oli lihtsalt kole mõelda kõigest sellest kenast ollusest, mis vedeleb seal päikese käes — ollus, mis viskaks suhkrupilliroo lihtsalt taevani. Queenslandi õnn! Ja Brisbane’is, kus katsusin viimast korda oma õnne, andsid nad mulle hullumeelse nime. Idioodid! Ainuke arukas inimene, keda kohtasin, oli voorimees, kes mind sõidutas. Ma arvan, see pidi küll mõni põhjaläinud härrasmees olema. Hei! Kapten Robinson? Mäletate, ma rääkisin teile oma voorimehest Brisbane’is — eks mäleta? Poisil oli asjust suurepärane arusaamine. Kõike tabas ta silmapilkselt. Oli lihtsalt lõbu temaga rääkida. Ühel õhtul pärast surmani tüütavat päeva laevaomanikkude keskel mul hakkas nii halb, et ütlesin: „Pean jooma. Tule ühes; pean jooma, muidu lähen hulluks.“ „Seisan teie käsutuses,“ ütleb tema, „edasi.“ Ma ei tea, mis ma ilma temata oleksin peale hakanud. Hei! Kapten Robinson.“

„Ta tõukas oma kaaslast küljekontide vahele. „He, he, he!“ naeris vana, vaatas eesmärgitult tänavale ja pööras siis oma nukrad, segased silmad kaheldes minu poole… „He, he, he!…“ Ta toetus tugevamini varju varrele ja langetas oma pilgu. Mul pole vististi vaja teile öelda, et katsusin mitu korda minekut teha, kuid Chester ajas iga mu katse nurja lihtsalt sellega, et haaras mul kuuest kinni. „Ainult üks minut. Mul on hea mõte.“ „Milline on siis teie põrguline mõte?“ pahvatasin ma lõpuks. „Kui arvate, et mina tahaksin teiega…“ „Ei, ei, mu poiss. Liig hilja, kuigi tahaksite kes-teab kuidas. Meil on juba aurik.“ „Teil on auriku viirastus,“ ütlesin mina. „Alguseks käib küll — meie pole nii hirmus nõudlikud. Ega, kapten Robinson?“ „Ei, ei, ei!“ kraaksus vanamees silmi tõstmata ja vanaduse tudin tema peas muutus suurest otsustamisest päris vihaseks. „Nii palju kui mina mõistan, teie tunnete seda noormeest,“ ütles Chester, nokutades peaga selle tänava poole, kuhu Jim oli juba ammugi kadunud. „Tema on ühes teiega Malabaris eile öösel einetanud, räägiti mulle.“

„Ma ütlesin, et see on tõsi ja kui tema oli tähendanud, et ka tema armastab head ja toredat elu, kuid praegusel silmapilgul tema peab hoidma iga penni — „ei jõua küllalt koguda äri tarvis! Eks ole nõnda, kapten Robinson?“ ütles ta rinda ette ajades ja silitas oma pakse vuntse, kuna aga kurikuulus Robinson, pöördudes köhimiseks kõrvale, hoidis ikka kõvemini varjuvart peos ja oli valmis maha langema vanade luude hunnikuks. „Mõistate, raha on kõik vanamehe oma,“ sosistas Chester usaldavalt. „Seda asja käima meisterdades jäin ma üsna paljaks. Kuid oodake pisut, oodake pisut. Tulevad paremad päevad…“ Ta näis äkki minu avaldatud kärsitusemärke imestavat. „Oo, või nii!“ hüüdis tema. „Mina räägin teile maailma suurimast asjast ja teie…“ „Mul on kohtamine,“ tähendasin mina tagasihoidlikult. „Mis sest?“ küsis tema tõsise üllatusega, „las oodata.“ „Seda ma ju teengi praegu,“ tähendasin ma; „kas te ei ütleks parem, mida teie tahate?“ „Osta kakskümmend sellist hotelli,“ urises ta endamisi; „ja kõik naljahambad, kes neis elavad — kahekümnekordselt.“ Ta tõstis äkki pea. „Ma tahan seda noormeest.“ „Ma ei mõista teid,“ ütlesin mina. „Ta pole midagi väärt, mis?“ küsis Chester elavalt. „Mina ei tea sellest midagi,“ vastasin mina. „Kuis nii? Te ju ise ütlesite, et tema võtab seda südamesse,“ väitles Chester. „Noh, minu arvates, noormees, kes… Igatahes, palju ei või ta väärt olla, kuid mina otsin kedagi ja mul on midagi, mis temale kohane. Ma annan talle koha oma saarel.“ Ta nokutas tähendusrikkalt pead. „Ma pean kustki nelikümmend kuli[2] välja võtma, kas-või varastama. Keegi peab ometi selle aine kallale tööle asuma. Oo! ma mõtlen viisakalt peale hakata: puukuurid, soonplekist katused — tean Hobartis mehe, kes on valmis materjalide eest minu käest vastu võtma kuuekuulist vekslit. Ja muidugi. Õiglaselt ja ausalt. Siis veemuretsemine. Pean ringi vaatama ja kellegi leidma, kes annaks mulle võlgu tükki kuus poolpidust veenõu — vihmavee kogumiseks. Tema las tuleb valvuriks. Teen tast kulide kõrgeima ülemuse. Tore idee, mis? Mis te ütlete?“ „Mõnikord ei saja aastad otsa Walpole’il tilkagi vihma,“ ütlesin mina, olles naermiseks liig hämmastunud. Tema näris oma huult ja paistis nõutuna. „Noh, siis muretsen neile mingi seadeldise või — vean tagavara kohale. Pagan võtku! Küsimus pole selles.“

„Ma ei öelnud midagi. Mulle viirastus Jimi kuju kuski kõrgel varjutul kaljul, põlvini linnusõnnikus, merelindude kisa kõrvus, helendav päikeseketas pea kohal; tühi taevas ja tühi meri üleni virvendusis, sulades kuumuses kokku sinnamaale, kuhu küünib silm. „Ma ei soovitaks oma kurjemale vaenlaselegi…“ hakkasin mina. „Mis on ometi teiega?“ karjus Chester; „mina mõtlen talle head palka maksta — see tähendab, niipea kui asi saab käima, muidugi. Kerge nagu logi vette viskamine. Lihtsalt mitte midagi teha; kaks kuuelaengulist vööl… Kindlasti ei hakka ta ometi neid neljakümmend kulit kartma— kahe kuuelaengulisega vööl ja tema ainuke sõjariistus mees veel pealegi! See on palju parem kui see paistab. Mina vajan teie abi tema veenmiseks.“ „Ei!“ hüüdsin mina. Vana Robinson tõstis nukralt oma vesised silmad hetkeks, Chester vaatas mulle otsa lõpmatu põlgusega. „Nii et teie ei annaks talle nõu?“ ütles ta pikkamisi. „Muidugi mitte,“ vastasin mina nii vihaselt, nagu oleks minult abi palutud kellegi tapmiseks; „pealegi ma olen kindel, et tema ise ei oleks nõus. Ta on küll hädas, kuid niipalju kui mina tean, hull pole ta mitte.“ „Tema ei kõlba ju enam millekski,“ harutas Chester kuuldavalt. „Tema oleks ainult minule paras. Kui te ainult suudaksite asja näha, nagu ta on, siis mõistaksite, et see on just see õige asi temale. Ja pealegi… Mis siis! see on ju kõige hiilgavam ja kindlam juhus…“ Ta sai äkki vihaseks. „Ma pean endale igal tingimusel kellegi leidma. Nõnda!…“ Ta lõi jalaga vastu maad ja irvitas. „Igatahes võin tagada, et saar ta jalge alt ära ei vaju — ja ma arvan, tema on selles punktis eriliselt hell.“ „Head päeva,“ ütlesin mina lühidalt. Ta vaatas mulle otsa, nagu oleksin mina mõni mõistmatu loll… „Peame minema, kapten Robinson,“ lõugas ta äkki vanamehele kõrva. „Need parsid ootavad meid, et tehingut lõpetada.“ Ta võttis oma kaaslasel tugevasti käe alt kinni ja paiskas ta ootamatult ringi ning üle õla minu poole kõõritades ta kinnitas: „Mina tahtsin talle head teha.“ Need sõnad ajasid mu vere keema. „Tänan ei millegi eest — tema nimel,“ vastasin mina. „Oo, te olete pagana terav,“ ta irvitas; „kuid teie olete nagu kõik need teisedki. Peaga pilves. Eks vaadake, mis te temaga peale hakkate.“ „Ma ei tea mitte, et mul oleks kavatsust temaga midagi peale hakata.“ „Kas tõesti?“ purskas tema. Tema hallid vuntsid kiskusid viha pärast krussi ja tema kõrval seisis kurikuulus Robinson varjuvarrele toetudes seljaga minu poole nii rahulikult, nagu oleks ta mõni kurnatud voorimehehobu. „Mina pole linnusõnniku saart leidnud,“ ütlesin ma. „Ma arvan, te ei tunneks teda siiski ära, kui teid talutataks kättpidi sinna juurde,“ lõi ta mu hoobi valmilt tagasi; „ja üldse peab siin ilmas midagi enne nägema, kui teda võib kasutada — peab ta läbi nägema, ei enam ega vähem.“ „Ja ka teisi nägema viima,“ suskasin mina heites pilku tema kõrval viibivale kühmas seljale. Chester nohises mulle vastu. „Tema silmad näevad väga hästi — ärge muretsege. Ta pole mõni tita.“ „Oh, kallis aeg, seda mitte!“ ütlesin mina. „Tulge, kapten Robinson,“ hüüdis ta otsekui kamandaval aupaklikkusel vanamehe kübara alla; Püha Hirm tegi väikese allaheitliku hüppe. Aurikuviirastus ootas neid — õnn kaasa kenale saarele! See oli imeline argonautidepaar: Chester, tüse ja kujukas, sammus mõnusalt oma võidurõõmsa näoga; teine, pikk, lõpnud ja longus, rippus tema käsivarrel, lohistades oma närtsinud niudeid meeleheitliku kiirusega.“


  1. Tapalava koht Toweri kõrval tol ajal, kui seda vanaaegset kindlust kasutati veel riigivanglana, kuna ta praegu täidab muuseumi kohuseid.
  2. Hiina või india väljarännanud päevatööline.