Lord Jim/XL
| Lord Jim Joseph Conrad, tõlkinud A. H. Tammsaare |
XLI→
|
NELJAKÜMNES PEATÜKK.
„BROWNI eesmärgiks oli Kassimi ninapidi vedades aega võita. Ta pidi tahes või tahtmata arvamusele jõudma, et õigeks ärivõtteks on valge mehega koostöötamine. Tema ei suutnud kujutella sellist meest (kes pidi ometi olema pagana osav, et pärismaalasi nõnda oma pihku saada), kes lükkaks tagasi abi, mis kõrvaldaks vajaduse kestvaks, salajaseks ja hädaohtlikuks petmiseks, sest see tundus endastmõistetavalt ainukese võimaliku teguviisina üksikule inimesele. Tema, Brown, pakub talle jõudu. Ükski inimene ei peaks siin kõhklema. Kõiges pidi võima arusaadavalt kokku leppida. Muidugi oleksid nad saagi isekeskis jaganud. Mõte, et siin on olemas kindlus — üsna kättesaadaval — päris õige kindlus ühes kahuritega (seda kuulis ta Corneliuselt), erutas teda. Lastagu ainult korraks teda sinna sisse ja… Tema esitaks muidugi tagasihoidlikud tingimused. Ometi mitte liig madalad. Nagu näis, polnud see mees põrmugi loll. Nemad töötavad vennalikult koos, kuni… kuni tuleb õige aeg tüliks ja pauguks, mis korraldab kõik arved. Oodates tigeda kärsitusega röövsaaki, ta tahtis nüüd valge mehe endaga rääkida. Maa näis juba kuuluvat temale ja ta oleks võinud selle käristada tükkideks, tühjaks pigistada ja minema visata. Vahepeal pidi aga vedama Kassimi ninapidi, et saada esiteks toidumoona ja teiseks — et hoida teine tee vaba. Peaasi oli, et saaks päev-päevalt midagi hamba alla. Pealegi, temal polnud midagi selle vastu, et radža eest võitlusse astuda ja sellele rahvale õppust jagada, kes võttis ta vastu paukudega. Temal tõusis võitlushimu.
„Kahetsen, et ma ei saa seda enamasti Brownilt kuuldud loo osa teile edasi anda tema enda sõnadega. Selle mehe katkendlikus, ägedas kõnes, mis paljastas mulle tema mõtted tol hetkel, kus surma käsi seisis juba ta kõril, avaldus eesmärgi alasti halastamatus, mingi imelik kättemakslik seisukoht tema oma mineviku vastu ja pime usk kogu inimsoo vastu sihitud tahte õiglusesse — midagi sellest tundmusest, mis võib mõne kõrilõikajate salga juhti ajada end nimetama uhkustades jumalavitsaks. Kahtlemata tema loomulik, mõttetu julmus, mis sellise iseloomu aluseks, oli suurendatud nurjumiste, õnnetuste ja hiljutiste kannatustega, nagu ka selle meeleheitliku seisukorraga, milles ta praegu asus; kuid mis kõige tähelepanuväärilisem — samal ajal, kui ta ise kavatses alles äraandlikku liitu, oli tal juba valge mehe saatuse kohta otsus tehtud, ja kuna ta kõneles Kassimiga upsakal, hooletul toonil, võis tähele panna, et tema ainukeseks õigeks ihaks oli (isegi oma tahtmise vastu), seda laanelinna, mis oli julgenud ennast kaitsta, puhtaks rüüstata, laipadega üle külvata ja siis põlema pista. Kuulates tema halastamatut ja hingeldavat häält, ma võisin kujutella, kuidas ta vahtis mäetipult alla linnale, täites teda oma mõttes tapmis- ja röövimispiltidega. Linnaosa, mis lahe lähedal, tundus mahajäetuna, kuigi tõepoolest iga maja varjas mõnda valvsat relvastatud meest. Äkki sealpool tühja maa-ala, mida katsid siin-seal väikesed, madalad, tihedad põõsad, augud ja mullahunnikud nende vahel lookleva jalgteega, tuli nähtavale üksik, üsna väikesena paistev mees, kes seadis sammud mahajäetud tänavale, mida piirasid suletud, tumedad, elutud hooned. Vististi oli see mõni elanikest, kes oli põgenenud üle jõe ja tuli nüüd tagasi mõne tarviliku maja-asja järele. Nähtavasti arvas ta end julgena, kuna ta seisis ju teisel pool lahte ja mäest nii kaugel. Kerge, üle pea-kaela ehitatud postaed seisis siinsamas ümber nurga ja selle tagune oli tema sõpru täis. Ta liikus aegamisi. Brown nägi teda ja kutsus kohe ühendriikide väejooksiku enda juurde, kes etendas nii-öelda tema abi osa. See kõhn, logardlik mees astus ettepoole, lohistades puise näoga laisalt püssi enda järele. Kui ta taipas, mida temalt sooviti, paljastas ta hambad roimarliku ja eneseuhke irvitusega, tekitades oma aukuvajunud, kõhnadel palgeil kaks sügavat kortsu. Tema kiitles alati oma laskeosavusega. Kohe langes ta teisele põlvele, võttis kindlaseisundilise sihi läbi maharaiutud puu okste ja andis tuld ning kargas siis ruttu püsti tagajärge vaatama. Kaugel asuv mees pööras silmad paugu poole, astus sammu edasi, näis kõhklevat ja langes siis äkki maha oma kätele ja põlvedele. Raksavale paugule järgnevas vaikuses rippus osav laskja silmadega oma ohvri küljes ja arvas, et „selle neegri tervis ei peaks enam kunagi tema sõpradele muret tegema“. Mehe käed ja jalad liikusid kiiresti, nagu tahaks ta käpuli edasi joosta. Tühjal maa-alal tõusis viha- ja üllatusekisa paljude inimeste suust. Mees langes silmili maa peale ja ei liigutanud enam. „See näitas neile, mis meie võime,“ ütles Brown mulle. „Ajas neile äkilise surmahirmu kehasse. Seda tahtsimegi. Meie seisime üks kahesaja vastu ja see andis neile öö jooksul pisut järele mõelda. Ükski neist ei aimanud varem nii kauget laskmist. See radža rühma kuuluv mehike piilus mäest alla ja tahtis oma silmad peast välja vahtida.“
„Seda rääkides katsus Brown oma väriseva käega pühkida vahuvina oma siniseilt huulilt. „Üks kahesaja vastu. Üks kahesaja vastu… ajada hirm nahka… hirm, hirm, ütlen ma…“ Tema omad silmad kippusid pealuukoobastest välja. Ta langes tagasi, kahmates kondiste sõrmedega õhku, tõusis uuesti istukile, üleni karvane ja kõveras, vahtis kõõrdi minu poole, nagu mõni inim-loom kuski muinasjutus, suu lahti haletsemisväärses ja koledas surmaeelses heitluses, kuni ta viimaks sai oma kõnevõime jällegi tagasi. On nägemusi, mida pole võimalik unustada.
„Pealegi, et ahvatleda vaenlast laskma ja selgitada laskjate asukohti võib-olla teisel pool lahte kasvavais põõsastes, käsutas Brown Saalomoni saarlase paadist aeru tooma, nagu saadetakse koer kepi järgi vette. See katse nurjus, sest poiss tuli tagasi, ilma et oleks kustki ainustki pauku lastud tema pihta. „Seal pole kedagi,“ arvas mõni mees. See on „ebaloomulik“, tähendas ühendriiklane. Kassim oli sel ajal juba oma sügava muljega läinud, mis osalt meelepäralist, osalt vastumeelset laadi. Oma keeruka politika kohaselt oli Kassim Dain Warisele sõna saatnud, et ta peaks silmas valgete meeste laeva, mis tahtvat mööda jõge üles tulla, nagu tema teada saanud. Ta vähendas laeva tugevust ja palus, et Dain Waris tingimata tema ülessõitu takistaks. See kaheotsaga mäng vastas tema eesmärgile, mille ülesandeks oli buugiste jõude lahus hoida ja võitlusega nõrgendada. Teisest küljest oli ta saatnud linna buugiste peameestele sõna, kinnitades neile, et tema teeb kõik, mis võimalik, et sissetungijaid taganema sundida; kindlusse läkitatud käskjalad nõudsid tungivalt püssirohtu radža meestele. Sellest oli palju aega ära, kus Tunku Allangil oli laskemoona oma kahekümne tulelukuga püssi tarvis, mis seisid roostetanult jutulevõtmise-saalis. Avalik läbikäimine mäe ja palee vahel ajas kõigi meeled ärevile. Juba hakati rääkima, et on paras aeg parteid võtta. Varsti algavat verevalamine ja peale seda nii paljudelegi rasked päevad. Korraliku ja rahuliku elu ühiskondlik ehitis, kus igamees oli homses päevas kindel — see Jimi kätega püstitatud hoone näis sel õhtul olevat valmis kokku varisema verest auravaiks varemeiks. Vaesemad inimesed põgenesid juba metsa või mööda jõge ülespoole. Hulk kõrgema klassi liikmeid arvas tarvilikuks minna radžale oma lugupidamist avaldama. Tunku Allangi poisid irvitasid ja pilkasid neid halastamatult. Vana Tunku Allang ise, kes oli hirmust ja kahklusest peaaegu arust ära, püsis kas sünges vaikuses või sõimas külastajaid ägedalt, et nad julgevad tulla tühjade kätega: võõrad lahkusid väga kohkunult; ainult vana Doramin hoidis oma kaasmaalased koos ja pidas oma taktikast vääramatult kinni. Istudes postaia taga toolil nagu troonil, ta andis oma käske madalal, tumedal, põriseval toonil, jäädes liikuvate kuulujuttude keskel liikumatuks, nagu oleks ta kurt.
„Pimedus langes, varjates kõigepealt surnud mehe keha, mis lamas väljasirutatud kätega, otsekui oleks ta maapinnale naelutatud, ja siis vajus keerlev öökumm vaikselt üle Patusani ning tõi rahu, puistates lugematute maailmade sära Maakerale. Jällegi leegitsesid avatud linnaosas mööda ainukest tänavat suured tuled, näidates paiguti oma helkivas valguses katuste püstjooni, punutud seinte katkendeid selgitamatus segus ja siin-seal mõne onni tervenagi, mis asus mustade triipudena seisvate kõrgete postide rühma otsas; ja kogu see eluhoonete rida, paistes täppidena hõljuvais leekides, näis kõverdunult liikuvat jõgepidi üles sisemaa pimedusse. Suur vaikus, milles hääletult mänglesid üksteise taga seisvate tulede helgid, ulatus pimedusse mäejalal; kuid teine kallas, mis üleni pime, peale selle ainukese tule ümbruse, mis põles kindluse ees vastu jõge, saatis õhku kasvava mürakõma, mis võis tekkida paljude jalgade tüminast, hulga häälte suminast või väga kaugest kose kohinast. Just siis, tunnustas mulle Brown, aimanud ta, pöörates selja oma meeste poole ja vahtides seda kõike, et lõpuks ometi ta on jooksnud peaga vastu seina, kuigi ta samal ajal oli täis põlgust ja raudset eneseusaldust. Kui tema paat oleks sel silmapilgul olnud vaba, siis oleks ta katsunud minema hiilida, riskides tagaajamisega kogu jõepikkusel ja näljaga merel. On kahtlane, kas tal üldse oleks õnnestunud põgeneda. Kuid tema ei teinud katsetki. Teisel silmapilgul oli tal üürikeseks mõte linna rünnata, kuid ta mõistis väga hästi, et lõpuks oleks ta enda leidnud valgustatud tänavalt, kus neid oleks kui koeri majade seest maha põmmutatud. Nemad olid üks kahesaja vastu, arvas ta, kuna aga tema mehed, olles kobaras kahe hõõguva söehunniku ümber, mugisid viimaseid banaane ja küpsetasid neid väheseid jamsjuuri[1], mis olid Kassimi diplomaatia tulemuseks. Cornelius istus tusaselt tukkudes nende keskel.
„Siis tuli ühel valgel meelde, et paati oli jäänud pisut tubakat, ja julgustatuna Saalomoni saarlase pääsemisest ütles ta, et läheb toob selle ära. See ajas ka teisi oma kartust maha raputama. Brown, kelle arvamust küsiti, ütles mõrult: „Käi kuradile.“ Tema ei arvanud, et pimedas oleks hädaohtlik minna alla lahe äärde. Mees tõstis jala üle puutüvede ja kadus. Silmapilgu pärast oli kuulda, kuis ta ronis paati, ning siis, kuis välja. „Sain kätte,“ karjus ta. Välgatus ja pauk just mäejalal. „Mind tabati,“ karjus mees. „Kuulge, kuulge — mind tabati,“ ja silmapilkselt paukusid kõik püssid. Mägi purskas ööpimedusse tuld ja müra, nagu oleks temas tekkinud vulkaan, ja kui Brown ning ameeriklane sõimu ja hoopidega katkestasid kabuhirmus avatud tulistamise, kostis alt lahe äärest sügav, kaeblik oigamine, millele järgnes südantlõhestav valukisa, pannes vere soontes tarretama nagu mõni kange mürk. Siis hüüdis kellegi tugev hääl mõned selged, kuid arusaamatud sõnad kustki lahe tagant üles. „Nüüd ei pea keegi laskma,“ hüüdis Brown. „Mis see tähendab?“… „Kas kuulete seal mäel? Kas kuulete? Kas kuulete?“ kordas hääl. Cornelius tõlkis ja ütles sõnad ette. „Räägi, meie kuuleme,“ hüüdis Brown. Siis vastas hääl heeroldi üleskruvitud, kõlaval toonil, ise sealjuures tühja maa serval vahetpidamata oma seisukohta muutes, et Patusanis elava buugise rahva meeste ja mäel asuvate valgete meeste ja nende kaasas olevate inimeste vahel ei ole mingit usaldust, kaastundmust, kõnet ega rahu. Kuski krabises põõsas; raksatas hea õnne peale lastud kogupauk. „Pagana lollus,“ pomises ameeriklane ja lõi püssipära tugevasti vastu maad. Cornelius tõlkis. Haavatud mees all, kui oli hüüdnud kaks korda: „Viige mind üles, viige mind üles!“ jätkas oigavat kaeblust. Ronides mööda mäekülje musta mulda ja pärast asudes käpuli paadis, oli ta küllalt hädaohutus seisukorras. Nagu näib, tubakat leides unustas ta end rõõmu pärast ja hüppas valeküljelt lootsikust välja. Valge lootsik, seistes kõrgel kuival, laskis tubakatooja musta kuju silma paista; laht ei olnud ju sealt kohalt üle seitsme jardi lai ja selle koha peal teisel kaldal juhtus siis põõsastikus luurama keegi mees.
„See oli keegi buugis, Tondanost pärit, kes alles hiljuti oli saabunud Patusani, ja ta oli selle mehe sugulane, kes õhtupoolikul maha lasti. See kuulus kauge pauk oli tõepoolest vaatlejaile hirmu peale ajanud. Mees, kes arvati olevat väljaspool hädaohtu, rabati maha, otse oma sõprade silma all, langedes naljaga huulil, ja selles teos nähti julmust, mis ärritas kibedale vihale. See tema sugulane, nimega Si-Lapa, oli siis ainult mõni samm eemal Doramini juures postaias. Teie, kes te neid tunnete, peate möönma, et see mees näitas haruldast julgust, kui ta võttis vabatahtlikult endale kohustuse teadet üksipäinis pimedas kätte toimetada. Ronides üle vaba maapinna kaldus ta pahemale poole kõrvale ja leidis enda paadi vastast. Ta võpatas, kui Browni mees hüüdis, ajas enda istukile, püssipära vastu õlga, ja kui teine hüppas lootsikust välja ning nõnda tegi enda nähtavaks, tõmbas ta päästikust ja saatis sellele viletsale kolm kristlikku metallitükki otseteed kõhtu. Siis laskus ta kummuli maha ja pidas end surnud hingeks, kuna hõre tinarahe temast paremal pool vihises ja pragises läbi põõsaste; pärast seda pidas ta karjudes oma kõne, põigeldes oma kaitseks vahetpidamata ühelt paigalt teisele. Viimase sõna järele kargas ta kõrvale, lamas natuke aega varjul ja läks pärast puutumatult majade juurde tagasi, saavutades sel ööl kuulsuse, mida tema lapsedki ei lase unustusse langeda.
„Mäe otsas aga laskis mahajäetud meestesalk noruspäi oma kaks söehunnikut tuhaks kurduda. Nad istusid murelikult kokkulitsutud huulil ja mahalöödud silmil, kuulates oma seltsimeest mäejalal. See oli tugev mees ja suri raskesti, lastes kuulda valuoigeid, mis kõlasid kord valjult, kord vaibudes imelikuks salajaseks piinakaebuseks. Mõnikord ta kiljus, kuid siis kostis pärast üürikest vaikust jampsivalt pomisev pikk ja segane hädaldamine. Mitte silmapilgukski ei vaikinud ta.
„„Mis oleks sest kasu?“ oli Brown öelnud ükskõikselt, kui ta nägi ameeriklast valmistuvat allaminemiseks, ise vahetpidamata endamisi vandudes. „See on tõsi,“ möönis väejooksik ja loobus oma kavatsusest vastu tahtmist. „Siin pole kuigi palju, millega haavatut kosutada. Kuid tema kisa ajab teisi mõtlema, mis siin tuleb pärastpoole, kapten.“ „Vett!“ karjus haavatu haruldaselt selgel ja võimsal häälel ning läks siis jällegi nõrgale oigamisele üle. „Ah jaa, vesi. Vesi teeb seda,“ pomises teine endamisi alistunult. „Varsti on teda küll. Algab veetõus.“
„Viimaks ometi paisus vesi, vaigistades kaebed ja karjed ning hämarik oli juba lähedal, kui Brown, istudes käsipõsikil Patusani ees, nagu võiks inimene istuda mäge vahtides, kuhu ei saa otsa ronida, kuulis äkki kuuenaelase kahuri lühidat ning kõlavat haugatust kaugel linnas kuski. „Mis see on?“ küsis ta Corneliuselt, kes seisis tema sabas. Cornelius kuulatas. Tume, mürisev häältekõma lainetas mööda jõge alla üle kogu linna; suur trumm hakkas paukuma ja temale vastasid teised põrinaga. Väikesed laialipillatud tuled lõid vilkuma pimedas linnaosas, kuna aga valgustatud osas tõusis madal, kestev kõnekõma. „Ta on pärale jõudnud,“ ütles Cornelius. „Mis? Juba? Olete kindel?“ küsis Brown. „Jajah, kindel. Kuulake seda müra.“ „Mispärast nad nõnda müravad?“ päris Brown. „Rõõmu pärast,“ narises Cornelius; „tema on väga suur mees, kuid ometi ei tea ta rohkem kui laps, ja nõnda nad siis teevad suurt müra, et temale meeldida, sest midagi paremat nad ei oska.“ „Kuulge,“ ütles Brown, „kuidas pääseb temale ligi? „Tema tuleb teiega rääkima,“ seletas Cornelius. „Mis te sellega arvate? Tuleb nii-öelda jalutades siiapoole?“ Cornelius nokutas pimeduses tugevasti pead. „Jah. Tema tuleb otseteed siia ja räägib teiega. Tema on ju nagu loll. Küll te juba näete, milline loll ta on.“ Brown ei uskunud. „Küll te näete, küll te näete,“ kordas Cornelius. „Tema ei karda — tema ei karda midagi. Tema tuleb ja käsib teid oma inimesed rahule jätta. Kõik peavad tema inimesed rahule jätma. Tema on nagu mõni väikelaps. Tema tuleb otseteed teie juurde.“ Ah jaa! tema tundis Jimi hästi — seda „harilikku, väikest tõhku“, nagu nimetas teda Brown. „Jah, kindlasti,“ kinnitas Cornelius tuliselt, „ja siis, kapten, ja siis käsite sel pikal mehel ta maha lasta. Sest niipea kui tapate tema, ajate kõigil sellise hirmu nahka, et võite pärast seda nendega teha, mis süda kutsub — võite saada, mida soovite — minna, millal aga meeldib. Ha, ha, ha! Tore…“ Ta peaaegu hakkas kärsitusest ja ihast tantsima ja Brown, üle õla tema poole vaadates, võis halastamatus hämarikus näha oma kastega läbiligunud mehi, kes istusid külma tuha ümber kõveras, hirmul ja närus keset laagri korratust.
- ↑ Jamsjuured on söödavad taimejuured, mida tarvitatakse toiduks Indias.