Lord Jim/XVI

←XV

Lord Jim Joseph Conrad, tõlkinud A. H. Tammsaare

XVII→

EPUB

KUUETEISTKÜMNES PEATÜKK.

„AEG tuli, kus pidin teda nägema armastatuna, usaldatuna ja imetletuna ja kus tema nime ümbritses tugevuse ning vahvuse legend, nagu peituks temas kangelaslikkuse ainet. See on tõsi — ma kinnitan teile; sama tõsi kui see, et mina istun siin ja katsun teile temast aimu anda. Temal aga oli võime vähimalgi viipel silmata oma iha nägu ja oma unistuse kuju, ilma milleta maailm ei tunneks ainustki armastajat ega ainustki seiklejat. Tema saavutas palju au ja arkaadialiku õnne (süütusest ei taha ma midagi lausuda) ürgmetsas — ja temale oli see sama hea, nagu mõnele teisele au ja arkaadialik õnn linnatänavail. Õnne, õnne — kuis pean ma seda ütlema? — juuakse, suurte sõõmudega kuldkarikast kõigis laiusekraadides: joogi võlu on teis endas — ainuüksi teis endas ja teie võite ta nii uimastavaks teha kui soovite. Tema oli üks nendest, kes joovad põhjani, nagu võite aimata juba sellestki, mis sündis siiamaani. Mina leidsin ta kui mitte üsna joovastatuna, siis vähemalt kuumana imejoogist tema huulil. Ta polnud seda korraga saavutanud. Nagu teate, oli tal alguses katseaeg nende neetud laevavarustajate keskel, kus temal tuli kannatada ja minul muret tunda oma — oma — usalduse pärast — nagu seda võiksite nimetada. Ma ei usu, et oleksin oma rahu tagasi võitnud isegi nüüd, mil olen teda näinud kõiges tema hiilguses. Nõnda nägin teda viimist korda — helendavas valguses, valitsevas seisundis, kuid ometi täielises kooskõlas oma ümbrusega — metsade ja inimeste eluga. Tunnustan, et sain tugeva mulje, kuid ma pean möönma, see polnud püsiv mulje. Teda kaitses tema eraldus, tema üksildus kõrgema tõu esindajana, lähedas ühenduses loodusega, mis usaldab oma armastajaid nii kergeil tingimusil. Kuid mu silm ei suuda kuidagi kestvamalt enda ees hoida tema kuju selles julgeolekus. Ikka mäletan teda paistvana läbi minu toa lahtise ukse, meeles mulje, et ta ehk võtab oma eksituse tagajärjed endale liiga südamesse. Mulle meeldib muidugi, et minu püüetele järgnes pisut head ja isegi pisut hiilgust, kuid ajuti näib mulle, et minu meelerahule oleks olnud parem, kui ma poleks seisnud tema ja Chesteri võrgutavalt suuremeelse ettepaneku vahel. Küsitlen endamisi, mis oleks küll tema lopsakas kujutlusvõime teinud Walpole’i saarekesest — sellest kõige lootusetumalt mahajäetud kuivamaa killust keset veevälja. Tõenäoliselt ma küll poleks sellest kunagi midagi kuulnud, sest pean teile ütlema, et Chester pärast seda, kui oli külastanud mingit Austraalia sadamat oma prikklaevana varustatud meremuuseumi-eseme lappimiseks, tossutas Vaiksesse ookeani ühes kahekümnekahepealise meeskonnaga ja ainukesed teated, mis võiksid kuidagi selgitada tema saatust, on teated marust, mit käinud üle Walpole’i randade umbes kuu aega pärast seda. Kunagi ei kerkinud esile ainustki teadet neist argonautidest, ei tulnud ainustki häälekõla sellest vetekõrvest. Finis! Vaikne ookean on see kõige vaikivam elavate ja mässavate ookeanide seas: ka külm Antarktis võib saladust varjata, kuid see sarnaneb enam hauavaikusega.

„Selles vaikimises tundub midagi õndsast lõplikkusest, millele meie kõik enam-vähem tõsiselt allume — sest mis muu võiks surmamõtte talutavaks teha? Lõpp! Finis! see on see võimas sõna, mis nõiub elumajast välja saatuse viirastuva varju. Ja just seda ei leia ma, kui vaatan tagasi Jimi menule, hoolimata minu omade silmade tõendusist ja tema omist tõsistest kinnitamistest. Seni kui on elu, seni on ka lootust — õige; kuid ka hirmu. Ma ei taha öelda, et ma oma tegu kahetsen; ka ei taha ma kinnitada, et ma ei saa öösel oma teo tulemuste pärast magada; ometi tükib mõte pähe, et tema toonitas liiga palju oma häbi, kuna aga arvestama pidi ainult oma süüd. Tema ei olnud mulle selge — kui võiksin nõnda öelda. Tema polnud selge. Ja ma kahtlen, kas ta oli iseendalegi selge. Tema hell tundlikkus, tema peened tundmused ja ihad — omataoline liialdatud, idealiseeritud isekus. Tema oli, kui nõnda öelda, väga peen; väga peen — ja väga õnnetu. Pisut jämedam loomus poleks seda pingutust talunud; tema oleks enesega kuidagi kokku leppinud — ohates, urisedes või isegi laginal naerdes; teine veelgi jõhkram oleks jäänud haavumatult ebateadlikuks ja täiesti ebahuvitavaks.

„Kuid tema oli liig huvitav või liig õnnetu, kui et teda visata rappa või isegi Chesteri kätte. Mina tundsin seda, kui olin silmili oma paberil, kuna tema heitles ja hingeldas ning ahmis salaja õhku minu toas; tundsin seda, kui ta tormas rõdule, nagu tahaks ta alla karata, aga ometi ei teinud ta seda; tundsin seda ikka enam ja enam kogu aja, kus ta jäi välja, olles seal nõrgalt valgustatud musta öö tagapõhjal, nagu seisaks ta sünge ja lootusetu mere rannal.

„Äkiline raske mürin pani mu pead tõstma. Müra näis kaugemale veerevat ja järsku langes hele lõikav helk öö pimedale põsele. Kestev ja pimestav virvendus näis vältavat arvamata pika aja. Kõuekõmin kasvas alatasa, kuna mina samal ajal nägin Jimi seisvat selgena ja mustana ning kindlana valgusmere rannal. Silmapilguks suurimale helendusele järgnes tagasikaranud pilkane pimedus ühes kõvima raksatusega ja Jim kadus minu pimestatud silmist nii täiesti, et oleks võinud teda arvata olevat paisatud aatomeiks. Kostis tormiline ohe, metsikud käed näisid kiskuvat põõsaid ja raputavat puulatvu meie all, paugutavat uksi, murdvat aknaklaase kogu hoone esiküljel. Ta astus sisse ja sulges ukse enese järel ning leidis mu ikka veel laua ääres kummardumas: minu äkiline kartus, et mis ta küll mulle ütleb, oli väga suur ja võrdus peaaegu hirmuga. „Kas võiksin saada sigareti?“ küsis ta. Tõukasin karpi, ilma et oleksin tõstnud pead. „Ma vajan — vajan tubakat,“ kogeles ta. Tundsin äärmist kergendust. „Silmapilk,“ urisesin ma heal meelel. Ta astus mõne sammu siia ja sinna. „See on möödas,“ kuulsin ta lausuvat. Üksik kauge kõueraksatus kostis merelt nagu hädasignaal. „Monsuun tuleb sel aastal aegsasti,“ tähendas ta vestetoonis kuski minu selja taga. See julgustas mind ümber pöörduma, mida tegin kohe, niipea kui olin lõpetanud aadressikirjutamise viimasele ümbrikule. Tema suitsetas ahnesti keset tuba ja kuigi ta kuulis minu liigutust, jäi ta veel natukeseks ajaks seisma, selg minu poole.

„„Nii siis — olen ilusasti läbi,“ ütles ta, pöördudes kannal ringi. „Pisut on tasutud — mitte palju. Huvitav, mis nüüd tuleb.“ Tema nägu ei avaldanud vähimatki meeleliigutust, ta paistis ainult veidi tumedamana ja pondununa, nagu hoiaks ta hinge kinni. Näis, nagu naerataks ta vastu tahtmist ja kuna mina teda tummalt vaatlesin, jätkas tema: „Tänan teid — siiski — teie tuba — ütlemata mõnus — mehele — kel nina norus.“… Vihm pladises ja kahises aias; üks veetoru (tal pidi küll auk sees olema) parodeeris akna taga valju nuttu ühes naljaka nuutsumise ja luksuva hädaldamisega, mida katkestasid järsud, kramplikud vaikused… „Ulualune,“ pomises ta ja peatus.

„Kahvatu välgujuga sähvas läbi musta aknaraamistiku ja kustus ilma mürinata. Mõtlesin parajasti, kuidas oleks küll kõige parem temale läheneda (ma ei tahtnud, et mind jällegi eemale tõugataks), kui tema äkki vähekese naeris. „Nüüd mitte parem kui hulgus“… sigaretiots suitses tal sõrmede vahel… „ilma ainsa — ainsa,“ ta lausus pikkamisi; „ja ometi…“ Ta peatus; vihm valas kahekordse jõuga. „Millalgi peab ometi tabama mõne juhuse, mis toob kõik tagasi. Peab!“ sosistas ta selgesti, vahtides minu saabastele.

„Ma ei teadnud, mida ta nii väga soovis tagasi saada ja mille puudumist ta nii hirmsasti tundis. See oli ehk midagi nii suurt, et võimata öelda. Tükk eeslinahka Chesteri sõnade järgi… Ta tõstis silmad uurivalt minule. „Võib olla. Kui elu on küllalt pikk,“ pomisesin läbi hammaste ülekohtuse vaenlikkusega „Ärge selle pääle liialt lootke.“

„„Issand! ma tunnen, nagu ei suudaks enam miski mulle midagi teha,“ ütles ta sünge veendumusega toonis. „Kui see asi ei suutnud mind jalust rabada, siis pole vähimatki kartust, et ei jätkuks aega — väljaronimiseks, ja…“ Ta vaatas ülespoole.

„Mind tabas mõte, et just temataolistest korjub see kodutute ja hulkurite suur malev, mis sammub allapoole, alla kogu Maakera solgitorudesse. Niipea kui ta lahkub minu toast, sellest „ulualusest“, astub ta nende ridadesse ja algab oma teekonda põhjatu kuristiku poole. Minul vähemalt polnud illusioone; kuid just mina olin see, kes silmapilgu tagasi oli nii veendunud sõna võimus, aga nüüd kartsin rääkida, nagu kardab inimene astuda libedal pinnal, mille võiks jalge alt kaotada. Alles siis, kui katsume teotseda teiste inimeste sisemiste hädadega, märkame, kui arusaamatud, kõikuvad ja udused on need olevused, kes jagavad meiega tähtede sära ja päikese soojust. Tundub, nagu oleks üksildus karm ja paratamatu olemise tingimus; liha ja vere ümbrik, millesse kiinduvad meie silmad, sulab käe väljasirutamisel ja järele jääb ainult tujukas, lohutamatu ja käest libisev vaim, mida ei taba ükski silm ja mida ei haara ükski käsi. Kartus teda kaotada sundis mind vaikima, sest äkki valdas mind mõõtmatu jõuga mõte, et kui mina lasen ta lipsata pimedusse, siis seda ei andestaks ma endale kunagi.

„„Nii siis — veelkord tänu. Teie olite — ee — ebaharilikult — tõepoolest pole ainustki sõna, et… Ebaharilikult! Ma ei tea miks. Kardan, ma pole nii tänulik, nagu oleksin olnud siis, kui kogu see asi poleks nii jõhkralt mulle kaela langenud. Sest lõpuks… teie, teie ise…“ Ta kogeles.

„„Võimalik,“ ütlesin vahele. Tema kortsutas kulmu.

„„Ükskõik, inimene on vastutav.“ Ta vahtis mind kullina.

„„Ka see on õige,“ ütlesin mina.

„„Noh. Sellega olen lõpul ja ma ei lase seda kelleltki endale näkku visata, ilma et — ilma et ta seda ei kahetseks.“ Ta tõmbas käe rusikasse.

„„See olete juba teie ise,“ ütlesin naeratades — küllalt rõõmutult, jumala eest — kuid tema vaatas mulle ähvardavalt otsa. „See on minu asi,“ ütles ta. Üle näo vilksatas tal asjatu, mööduva varjuna taltsutamatu kindlus. Järgmisel silmapilgul oli ta aga nagu ennegi armas, kallis poiss, kes millegagi hädas. Ta viskas sigareti minema. „Head päeva,“ ütles ta äkki kiirustades, nagu teeb seda inimene, kel tuleb meelde, et teda ootab pakiline töö; aga paari silmapilgu järele ei teinud ta ise veel vähimatki liigutust. Vihma valas ikka veel ühtesoodu kohiseva voona, mille katkestamatu masendav müha tõi meelde kokkulangevaid sildu, juuritud puid ja õõnistatud mägesid. Ükski inimene ei suutnud sellele määratule ja tormavale voolule vastu astuda, mis näis keereldes murdvat pimedasse vaikusesse, milles meie olime leidnud ebakindla ulualuse nagu mõnel saarel. Auklik toru kurises, kugistas, sülitas ja pladises õudse veidrusega, nagu ujuja, kes võitleb oma elu eest. „Sajab,“ vastasin talle. „ja mina…“ „Olgu vihm või päikesepaiste,“ alustas ta järsku, katkestas sõnad ja läks akna alla. „Täielik uputus,“ lausus ta natukese aja pärast: ta surus otsaesise vastu klaasi. „Ka on pime.“

„„Jah, väga pime,“ ütlesin mina.

„Ta pöördus kannal ringi, läks üle toa ja avas koridori viiva ukse enne, kui mina jõudsin toolilt üles karata. „Oodake, ma tahtsin, et…“ „Ma ei või täna enam ühes teiega õhtust süüa,“ heitis ta mulle vastuseks, üks jalg toast juba väljas. „Mul pole vähimatki kavatsust teid selleks paluda,“ hüüdsin mina. Nüüd tõmbas ta jala tagasi, kuid peatus kaheldes ukselävel. Ma ei kaotanud hetkegi, vaid palusin teda tõsiselt, mitte lollust teha, sisse tulla ja uks sulgeda.“