Lord Jim/XXV
←XXIV
|
Lord Jim Joseph Conrad, tõlkinud A. H. Tammsaare |
XXVI→
|
KAHEKÜMNEVIIES PEATÜKK.
„„SEE on koht, kus olin kolm päeva vangis,“ lausus ta mulle radžat külastades, kui olime teel läbi Tunku Allangi hoovi, astudes pikkamisi nagu aukartusega rabatud vasallide karja keskel. „Vastik paik, eks? Ka ei saanud ma midagi süüa, ehk olgu siis et lõin lärmi lahti, aga ka siis ainult väikese kausitäie riisi ja küpsetatud kala, mis mitte palju suurem kui ogalik — pagan võtku neid! Issand! Küll olin ma näljane ümber kolades selles haisvas sulus ühes mõne hulgusega, kes toppisid oma lõustad mulle otse nina alla. Teie toreda revolvri andsin nende esimesel nõudel ära. Olin rõõmus sellest neetud asjast lahti saades. Olin nagu mõni totakas selle laadimata tuliriistaga peos.“ Sel silmapilgul algas jutulevõtmine ja Jim muutus kohe vankumatult tõsiseks ning aupaklikuks oma endise vangistaja vastu. Oo! Suurepärane! Tahaksin naerda, kui sellest mõtlen. Kuid ometi mõjus see ka minusse. Vana kurikuulus Tunku Allang ei suutnud kuidagi oma kartust varjata (tema polnud kangelane, kõigile oma ägedas nooruses sooritatud tegudele vaatamata, millest armastas jutustada); ja samal ajal avaldus tema kohtlemises sügav usaldus oma endise vangi vastu. Pandagu tähele! Isegi seal, kus teda oleks pidanud kõige rohkem vihatama, usaldati teda. Jim — niipalju kui mina suutsin kõnelust jälgida — tarvitas juhust, et teha etteheiteid. Mõned vaesed külaelanikud olid puhtaks röövitud, kui nad olid teel Doramini majja mõne tüki kummi ja meevahaga, mida tahtsid vahetada riisi vastu. „Doramin oli see varas,“ purskas radža. Vapustav viha näis valdavat selle vana, nõdra keha. Ta väänles ja viskles õudselt oma matil, veheldes oma jalge ja kätega ning raputades oma pulstunud juuksesalku — tulise viha mõjuv kehastus. Meie ümber seisid pungis silmad ja lõdisevad lõuad. Jim hakkas rääkima. Kindlalt, külmalt kõneles ta mõni aeg sellest, et ühtegi inimest ei pea takistama muretseda iseendale ja oma lastele ausasti toitu. Teine istus nagu rätsep oma laual, üks käsi ühel, teine teisel põlvel, pea madalas ja silmad vahtimas Jimi läbi näole langenud juuste. Kui Jim oli lõpetanud, valitses sügav vaikus; mitte ükski ei teinud enne häält, kui vana radža ohkas kergesti ja silmi üles tõstes ning pead visates ütles ruttu: „Teie kuulete, mu rahvas! Jätke need väikesed tembud.“ See käsk võeti sügava vaikusega vastu. Keegi kaunis tüse mees, nähtavasti usaldusrikkas seisukorras, arukate silmadega, kondise, laia, üsna musta näoga ja lõbusate teenistusvalmite kommetega (hiljem sain teada, et see oli timukas), pakkus meile valgevasest kandikul kaks tassi kohvi, mis tema sai edasiandmiseks kelleltki madalamalt ametnikult. „Pole vaja juua,“ lausus Jim mulle ruttu. Alguses ma ei mõistnud tema sõnade mõtet, vaatasin talle ainult otsa. Tema rüüpas hea lonksu ja istus rahulikult, hoides alustassi pahemas käes. Silmapilguks valdas mind äge meelepaha. „Mis pagan,“ sosistasin talle sõbralikult naeratades, „panete teie minu sellisesse hädaohtu?“ Muidugi jõin ka mina, sest polnud ju midagi, kuna tema ei andnud mingit märku, ning varsti peale seda jätsime jumalaga. Kui olime üle hoovi minemas oma paadi poole, saatjaks arukas ja lahke timukas, ütles Jim, et temal olevat väga kahju. Muidugi oli olemas paljas võimalus. Tema ise ei panevat mürki mikski. Kõige pisitillukesem võimalus. Tema olevat — nõnda ta kinnitas — nende arvates palju, palju kasulikum kui kahjulik, nii et… „Kuid radža kardab teid ju hirmsasti. Seda võib igaüks näha,“ väitsin mina, muidugi, möönan, teatud meelehärmiga, kuna ma ise ärevalt ootasin viirastuslikkude valude esimest pistet. Mu meel oli hirmus pahane. „Kui tahan siin midagi head teha ja oma seisukorda alal hoida,“ ütles Jim, istudes paadis minu kõrvale, „siis pean riskima: teen seda vähemalt iga kuu kord. Paljud loodavad, et ma seda teen — nende heaks. Kardab mind! Nii see on! Kõige enam kardab ta mind vist sellepärast, et mina ei karda tema kohvi.“ Siis näitas ta põhjapoolsele postaiale, kus mitmed teritatud postiotsad olid murtud ja ütles: „Siit kargasin ma üle oma kolmandal päeval Patusanis. Nad pole sinna veel tänini uusi poste pannud. Tubli hüpe, mis?“ Silmapilk hiljem sõitsime kitsast mudasest lahesuust mööda. „See siin oli mu teine hüpe. Võtsin joostes hoogu, et üle karata, aga kukkusin sisse. Mõtlesin, et sinna jätan oma naha. Kaotasin kingad mütates. Ja kogu aeg mõtlesin, kui pagana tõpralik see oleks, kui saaksin mudas sipeldes pika piigiga hoobi külge. Mäletan, kui vastik oli seal limas sopramine. Tõepoolest vastik, nagu oleksin mingit mädanenud asja hammustanud.“
„Nõnda see oli — ja õnn jooksis tema kõrval, kargas läbi aiaaugu, rabeles temaga mudas — ikka alles loorituna. Tema tuleku ootamatus, mõistate, oli ainus asi, mis päästis ta pistodaga teise ilma saatmisest ja jõkke heitmisest. Ta oli neil küll käes, kuid ta oli nagu ilmutus, kodukäija või kurjakuulutav viirastus. Mis pidi see tähendama? Mis temaga teha? Kas oli juba liig hilja temaga leppimiseks? Kas poleks parem teda viivitamata tappa? Kuid mis sünniks siis? Vilets vana Allang läks hirmuga ja raskusega, mingile otsusele jõuda, peaaegu hulluks. Mitu korda katkestati nõupidamine ja nõuandjad läksid mürinal läbi ukse rõdule. Üks — räägitakse — karanud isegi ülalt viieteistkümne jala kõrguselt maapinnale ja murdnud oma jala. Patusani kuninglikul valitsejal olid veidrad tujud, muu seas viis igasse raskesse vaidlusse põimida suurustavaid rapsoodiaid, kuni ta oli sedavõrt erutatud, et kargas, pistoda käes, oma kõrgelt istmelt alla. Sellised katkestused välja arvatud, kestsid arupidamised Jimi saatuse üle ööd ja päevad läbi.
„Samal ajal tema kõndis mööda hoovi, kus ühed hoidusid temast kõrvale, teised aga jõllitasid teda vahtida, ent kõik olid valvel, ja tegelikult ta olenes iga esimese juhusliku nadikaela pussist. Ta võttis väikese lagunud kuuri magamiseks oma valdusse; mustuse ja pehkinud jätiste hais valmistas talle palju piina: aga nagu näib, polnud ta ometi kaotanud söögiisu, sest — nagu ta jutustas — ta olnud kogu selle neetud aja näljane. Aeg-ajalt mõni „tähtsa näoga eesel“ ilmus tema juurde saadikuna nõupidamistoast ja joostes ligi esitas mesimagusal häälel hämmastavad küsimused: „Kas hollandlased mõtlevad maa ära võtta? Kas valge mees oleks valmis mööda jõge uuesti alla minema? Mis põhjusel tuli ta sellisele viletsale maale? Radža tahab teada, kas valge mees oskab kella parandada?“ Nad tõidki tema juurde välja nikkelkella, mis valmistatud Uus-Inglismaal, ja paljast talumatust igavusest jändas Jim kellaga, et tema kõlisemisvärki liikuma saada. Nähtavasti selle tegevuse ajal kuuris hämardus talle tema tõelikult hädaohtlik seisukord. „Ta pillas kella“ — ütles ta — „nagu kuuma kartuli“ ja astus kärmesti välja, ilma et tal oleks olnud vähimatki aimu, mis ta peaks või mis ta võiks teha. Tema ainult teadis, et tema seisukord on väljakannatamatu. Eesmärgitult hulkus ta vanast, väikesest postide otsa asetatud aidast mööda, kui äkki silmad langesid aia murdunud postidele; ja siis — ta ütleb — korraga, ilma mingi mõistuse tegevuseta, ilma vähimagi meeleliigutuseta, hakkas ta oma põgenemisega peale, nagu teostaks ta kuude kaupa küpsnud plaani. Ta läks hooletult eemale, et võimalik oleks joostes hoogu võtta, ja kui ta pöördus ümber, seisis tema kõrval keegi aukandja, kaks odameest kaasas, mõeldes temale esitada mingi küsimuse. Tema pistis minema „otse nende nina alt“, — läks üle „nagu lind“ ja maandus teisel pool aeda sellise hooga, et põrutas kõik oma luud-kondid ning oleks nagu oma pea lõhestanud. Ta kargas silmapilkselt jaluli. Ise ta ei mõelnud selle juures midagi; ta suutis ainult niipalju mäletada — ütles ta —, et oli suur kisa. Esimesed Patusani majad seisid tema ees saja sammu taga; ta nägi lahte ja lisas masinlikult kiirust. Maa näis tema jalge all tagasi lendavat. Ta hüppas viimaselt kuivalt maalapilt, lendas läbi õhu ja tundis enda ilma põrutuseta langevat püsti haruldaselt pehmesse ja sitkesse mudasse. Alles siis, kui ta katsus oma jalgu liigutada ja ei saanud, „tuli tal aru pähe tagasi“ — tema omad sõnad. Ta hakkas mõtlema „pagana pikkadele odadele“. Kui tõepoolest arvesse võtta, et inimesed aia sees pidid kõigepealt väravasse ning sealt lootsikute juurde jooksma, ning siis ümber maanurga sõitma, oli tema neist rohkem ees, kui ta sel hetkel kujutles. Pealegi, kuna oli mõõn, siis seisis laht veeta — teda ei võidud kuivaks nimetada —, nõnda et teatud ajaks oli Jim kõige eest kaitstud, ehk olgu siis, et teda lasti õige kauge lasuga. Kõrgem kõva pind seisis tema ees kuue jala peal. „Ma arvasin, et suren siinsamas kohe,“ ta ütles. Ta ulatas ja kraapis oma kätega meeleheitlikult ja tagajärjeks oli ainult hirmsa külma läikiva mudahunniku kuhjamine endale vastu rindu — otseteed lõuani. Talle näis, nagu mataks ta end elavalt, ja siis ta hakkas hullumeelselt rusikatega muda eemale peksma. Seda langes talle pähe, näole, silmadele, suhu. Ta ütles mulle, et äkki tulnud tal hoov meelde, nagu mälestatakse mõnda paika, kus olete olnud õnnelik aastad tagasi. Ta igatses — nii ta ütles — jällegi sinna tagasi — kella parandama. Kella parandama — see oli ta mõte. Ta pingutas oma jõudu, pingutas ähkides ja puhkides, pingutas, nii et silmamunad ähvardasid oma koobastest välja karata ja ta pimedaks teha, pingutas viimseks, kõrgeimaks jõukulutuseks, et pimeduses käristada maa kaheks ja heita ta oma ihuliikmeilt — ja ta tundis, et ronib nõrgana kaldale. Ta lamas nii pikk kui ta oli kindlal pinnal ja nägi valgust, taevast. Siis turgatas tal õnneliku mõttena pähe, et tema uinub magama. Tema kinnitab, et ta on jäänudki magama, et ta maganud — võib-olla minuti, võib-olla kakskümmend sekundit või ainult ühe sekundi, sest ta mäletab ärkamise tugevat, kramplikku nõksatust. Ta jäi silmapilguks vaikselt lamama, siis ta tõusis üleni mudasena püsti ja seisis seal, mõeldes, et teda eraldavad omasugustest sajad penikoormad, et tema on üksinda, ilma abita, kaastundmuseta, halastuseta, nagu mõni tagaaetav metsaloom. Esimesed majad polnud temast kaugemal kui kakskümmend sammu; ja see oli meeleheitlik karjumine ehmunud naise suust, kes tõttas last ära viima, mis ajas Jimi uuesti liikuma. Ta jooksis otseteed sokisjalu edasi, üleni poriga kaetud, mis röövis talt inimesesarnasuse. Ta lippas enam kui poolest asundusest läbi. Kärmemad naised põgenesid pahemale ja paremale, aeglasemad pillasid maha, ükskõik mis hoidsid käes, ja jäid ammuli suuga kivistunult seisma. Tema oli lendav hirmutis. Ta ütles, tema näinud, kuis väiksemad lapsed põgenenud surmahirmus, kukkunud kõhuli ja siputanud jalgu. Ta pöördus kahe maja vahelt mööda mäge üles, ronis meeleheitel üle maharaiutud puist kaitsevalli (sel ajal ei möödunud Patusanis ühtegi nädalat ilma võitluseta), murdis läbi aia kuhugi maisipõllule, kus hirmunud poiss viskas teda kepiga, sattus mingisugusele jalgrajale ja jooksis otseteed mitmele ehmunud inimesele sülle. Tal jätkus hinge ainult veel lõõtsutamiseks: „Doramin! Doramin!“ Ta mäletab, et teda pooleldi talutati, pooleldi tõugati üles mäenukile ja aiaga ümbritsetud avarasse ruumi, kus kasvasid palmid ja viljapuud ja kus ta jooksis tüseda mehe juurde, kes istus raskelt toolil keset suurimat liikumist ja erutust. Jim kobas mudas ja riietes, et leida sõrmust, ja tundes enda äkki selili lamamas, imestas, kes oli küll ta maha virutanud. Nemad olid lihtsalt ta lahti lasknud, teate, aga tema ei suutnud seista. Mäejalalt kostsid üksikud paugud ja üle asunduse katuste tume jahmatusekisa. Kuid tema oli kindlas paigas. Doramini mehed panid väravad kinni ja andsid Jimile vett sisse; Doramini vana abikaasa, toimetaja ja kaastundlik, andis kiljuval häälel käske oma tüdrukuile. „See vana naine,“ ütles ta, „talitas ja muretses, nagu oleksin ta oma poeg. Nad panid mu ilmatu suurde sängi — eide oma pidulik ase — ja ta jooksis silmi pühkides sisse ja välja ning patsutas mind seljale. Pidin küll vist olema haletsusväärne ese. Lamasin seal puupakuna, isegi ei tea kui kaua?
„Doramini vana abikaasa näis talle väga meeldivat. See omapoolt rippus otse emaliku armastusega Jimi küljes. Sel naisel olid ümmarik, pähklipruun, mahe nägu täis peeni kortse, paksud, helepunased huuled (ta mugis vahetpidamata beetelit) ja praokil, heatahtlikult pilgutavad silmad. Tema oli alatasa liikvel, talitavalt tõrelemas ja väsimatult käske jagamas, helepruunide nägudega ja suurte tõsiste silmadega noorte naiste karjale — oma tütreile, ümmardajaile, orjatüdrukuile. Te ju teate, kuis on lugu neis majapidamisis: harilikult on võimata neid üksteisest eraldada. Tema oli väga kõhn, ja isegi tema avarad üliriided, eest kinnitatud kalliskiviliste pannaldega, avaldasid kuidagi otsekui kokkuhoidlikkust. Tema tumedad paljad jalad olid pistetud kollasest õlest valmistatud hiina tuhvleisse. Minagi nägin teda ümber tuulamas, haruldaselt paksud, pikad ja hallid juuksed langemas õlgadele. Tema väljendused olid lihtsad ja arukad, tema ise oli kõrgemast soost, tujukas ja meelevaldne. Pärast lõunat istus ta ikka avaral tugitoolil, oma abikaasa vastas, vahtides ühtesoodu läbi suure augu seinas, kust võis saada laialdase vaate üle asunduse ja jõe.
„Tema keris alati istudes jalad enda alla, kuna tema mees, vana Doramin, istus tugevalt ja tüsedalt ning aukartustäratavalt, nagu istub mägi keset tasandikku. Tema oli ainult nakhoda ehk kaupmeeste seisusest, kuid temale avaldatud lugupidamine ning tema kohtlemise auväärsus olid väga üllatavad. Tema oli Patusani teise võimu peamees. Tselebesist sisserändajad (umbes kuuskümmend perekonda, mis andsid ühes oma alamatega kokku paarisaja mehe ümber „krissikandjaid,“[1] olid ta juba aastate eest valinud oma juhiks. Selle rassi inimesed olid intelligentsed, ettevõtlikud, kättemaksjad, aga avameelsema julgusega kui teised malailased ning ei kannatanud rõhumist. Nemad sünnitasid radžavastase partei. Tülid tekkisid muidugi kaubanduse alal. See oli parteide võitluse peapõhjus ja tekitas äkilisi rünnakuid, mis täitsid ühe või teise asunduseosa suitsu, tule, müra, paukude ja karjumisega. Külad põletati maha, inimesed veeti radža postaia taha, et neid seal tappa või piinata selle eest, et nad olid kaubelnud mitte temaga, vaid kellegi teisega. Ainult päev või kaks enne Jimi tulekut aeti just sellest kalameeste külast, mille tema võttis hiljem oma erilise kaitse alla, mitmed perekonnapead radža piigimeeste poolt kaljutippudelt alla, sest neid kahtlustati selles, et nad olid korjanud kellegi Tselebesi ärimehe tarvis söödavaid linnupesi. Radža Allang kinnitas, temal olla omal maal kauplemiseks ainuõigus ja monopoli rikkumise karistuseks oli surm; kuid seda kaubanduse ideed oli võimata eraldada kõige harilikumast röövimisest. Tema julmuse ja ahnuse piiriks oli ainult tema argus ja tema kartis Tselebesi meeste korraldatud jõudu, ainult — kuni Jimi tulekuni — ta ei kartnud seda küllalt, et pidada rahu. Tema laskis oma alamaid neile kallale tungida ja võttis suu täis, kiites oma õigust. Seisukord muutus keerukamaks kellegi võõra rändaja, segaverelise araablase tõttu, kes minu arvates puhtusulisil põhjusil oli kihutanud mässule sisemaalised suguharud (Jim nimetas neid põõsarahvaks) ning oli enda kindlustanud ühel neist kaksikmäetippudest. Tema valvas Patusani linna üle, nagu kanakull valvab üle linnuaia, kuid samal ajal ta laastas lahtist maad. Terved külad jäid tühjaks ja kõdunesid oma mustaks tõmbunud postidel selgeveeliste jõgede ääres, pillates tükk-tükilt vette oma seinte rohu, oma katuste lehed ja seda kõik huvitavalt loomuliku laostumise ilmega, nagu oleksid nad mingisugune taimeliik, mida tabanud mõni hävitav häda otse juurest. Patusani parteid polnud kindlad, kumba see kolmas ihkab rohkem laastata. Mõned buugised, kes lõpmatust kindlusetusest tüdinud, oleksid valmis seda röövikut sisse kutsuma. Nooremad inimesed, kel elavam vaim, andsid nokkivalt nõu: „Tooge Sherif Ali oma metsikute meestega ja kihutage radža Allang maalt välja.“ Doramin hoidis neid suure vaevaga tagasi. Tema hakkas juba vanaks jääma ja kuigi tema mõju polnud vähenenud, ometi kippus seisukord tal üle pea kasvama. Niisugune oli olukord, kui Jim radža postaiast põgenedes ilmus buugiste peamehe ette, otsis taskust sõrmuse ja võeti nii-öelda kogukonna südamesse vastu.“
- ↑ Kriss — umb. ½ m pikkune ja tavaliselt maokujuline malailaste mõõk.